|
|
 |
 |
 |
 |
 |
|
|
 |
 |
 |
 |
| |
Raplamaa
Rapla maakond
Pindala 2 979, 71 ruutkilomeetrit
Elanike arv 37 518
Maakonna keskus Rapla linnas
Asustustihedus 12,6
Haldusjaotus: linnad: Rapla (5750 el.); alevid: Kohila (3390), Märjamaa (3096 el.); vallad: Rapla, Juuru, Kaiu, Kehtna, Loodna, Kohila, Märjamaa, Raikküla, Vigala.
Raplamaa loodusest
Maakonna geoloogilise aluspõhja moodustavad ordoviitsiumi ja siluri lubjakivid ning dolomiidid, mis lasuvad kambriumi liivakividel ja savidel: nimetatud settekivimite all on moonde- ja tardkivimid: graniidid, gneissid, kildad. Settekivimikihid on väikese kaldega lõunasse, samas sihis suureneb ka settekivimite üldine tüsedus. Maakonda läbib idast läände 9 geoloogilise lademe avamusala, millel paikneb pool maakonda. Kolm ladet - Pirgu, Juuru ja Raikküla on oma nime saanud Rapla maakonna paikade järgi.
Tänase pinnamoe kujunemisel on suure tähtsusega viimane jääaeg: liustiku taandumise Pandivere ja Palivere staadiumil 11 -12 aastatuhat tagasi vormusid maakonna praegused pinnavormid. Rapla maakonna ala kattis siis kaks jääkeelt, mille vahet tähistavad servakuhjatised Rapla-Angerja joonel. Läänepoolne liustikukeel taandus suhteliselt kiiresti ja ühtlaselt, jättes maha õhukese, enamasti 2-4 m paksuse moreenikihi. Idapoolne jääkeel sulas ebaühtlaselt ning paigus, kus liustiku taganemine takerdus, on nüüd omapärased servamoodustised (Lelle, Paluküla, Kädva, Vahastu). Maapinna rahutu reljeefi tõttu on siin maakonna kauneimad maastikud. Põhja pool Kaiut taganes seegi jääkeel ühtlaselt ja kiiresti, mistõttu moreenikiht jäi õhukeseks ja maapind laugeks.
Maastikuliselt jaguneb maakond neljaks: Põhja-Eesti lavamaa, Lääne-Eesti madalik, Kõrvemaa ja Pärnu madalik.
Põhja-Eesti lavamaal asub maakonna põhja- ja keskosa, umbes pool üldpinnast. Sellele piirkonnale on iseloomulik laugjate kõrgendike ja madalate nõgudega vahelduv tasandik. Pinnakate on õhuke ning kohati ulatub paasaluspõhi lausa maapinnani. Rohkesti on karsti - Adilas, Hageris, Urgel ja Põlmas, Eesti suurimad karstikoopad asuvad Pael ja Kuimetsas. Põhja-Eesti lavamaal asuvad maakonna suurim soo (Mahtra, 9670 ha) ja järv (Järlepa, 48 ha). Jõed voolavad kas Soome lahte (Vääna, Keila) või Väinamerre (Kasari, Vigala). Põhja-Eesti lavamaa on tihedasti asustatud. Põllumaad on suhteliselt viljakad.
Lääne-Eesti madalik on Teenuse-Valgu joonest põhja pool mitmeti sarnane Põhja-Eesti lavamaaga: moreenne pinnakate õhuke, rohkesti esineb karsti (Paaduotsa, Laukna, Sõtke). Vooluvete võrk on aga tunduvalt hõredam kui lavamaal, vähem on soid ning järved puuduvad täiesti. Asustus on eelmisest hõredam ja koondunud viljakamatele moreenkattega aladele. Sealgi ei ole mullaviljakus kiita.
Madaliku lõunaosa, mis on tuntud ka Vigala-Velise viirsavitasandikuna on eespool kirjeldatud põhjaosast suuresti erinev. Avarat tasandikku ilmestavad siin Kasari jõgikonna jõeorud ja üksikud saarkõrgendikud (Avaste, Palase ja Uhja mäed). Viirsavikihtide paksus ulatub 30 meetrini. Ehitusalusena on viirsavi väga nõrk, mistõttu on teada rida suuremate ehitiste ohtlikke vajumisi (Kivi- ja Vana-Vigalas). Asustus ja põllumaad paiknevad kitsaste vöönditena piki jõgesid. Jõgedest kaugemal levivad sood ja soised metsad. Vooluvete võrk on tihe, aga järved puuduvad täiesti. Muldadest domineerivad kamargleimullad viirsavil või möllil. Mullad on suhteliselt viljakad, kuid kapriissed - saak sõltub suuresti ilmastikust.
Maakonna äärmine idaosa on metsane ja soine. Maastikuliselt jookseb siit läbi Kõrvemaa ja Pärnu madaliku piir, mis tavaliselt tõmmatakse Vastja-Paluküla-Sonni joonele. Viimasel ajal eraldatakse see piiriala omaette maastikuüksuseks - Kõnnumaaks, sest ta erineb nii Kõrvemaast kui ka Pärnu madalikust. Kõnnumaaks tavatsetakse nimetada 25 km pikkust ja 15 km laiust ala, mille pikitelg on Kädva-Lelle-Haakla-Järvakandi joon. Kõnnumaal on hulk mandrijäätekkelisi kühme, künkaid ja seljandikke. Nende vahele jääb rida omanäolisi ja huvitavaid rabasid (Loosalu, Keava, Imsi, Palasi, Mukri.) Maakonna ja ka Kõnnumaa kõrgeim tipp - Paluküla Hiiemägi (absoluutkõrgus 106 m, relatiivne kõrgus 31 m) on ühtlasi veelahe, mis suunab vooluveed nii põhja (Soome lahte), läände (Väinamerre) kui ka lõunasse (Pärnu lahte). Järvi on Kõnnumaal üle kümne, kõik rabajärved. Asustus on hõre ja põldudeks sobivat maad vähe ( põldudest üle 90% on kasutatav vaid kuivendatuna).
Raplamaa ajaloost
Suurem osa praeguse Rapla maakonna territooriumist kuulus 12.-13.sajandil muistsesse Harju maakonda. Asustus oli siin juba tol ajal küllalt tihe. 13.sajandi keskpaiku koostatud Taani hindamisraamat (Liber Census Daniae) nimetab terve hulga siinseid külasid, lisades ka andmed nende suuruse kohta. Nüüdse Rapla maakonna alal paikneb Eesti suuremaid ja tähtsamaid muinaslinnuseid - Varbola. Harjulaste muinaslinnusteks olid veel Lohu Jaanilinn ning Keava Linnamägi.
Nüüdse Raplamaa läänepoolne osa kuulus 13.saj. algul Läänemaa koosseisu, mille nimi ei ole teada. Muinaslinnustest on sellel alal mainitavad II aastatuhande algussajandil kasutusel olnud Kantsimägi Märjamaa lähedal, samanimeline linnus Sõtkes, Märjamaalt edelas, Russalu linnamägi Märjamaalt põhja ja Konuvere linnamägi lõuna pool. Need linnused ei olnud eriti tugevasti välja ehitatud; osa neist on jäänud nähtavasti pooleli. Peale linnuste on teada kaks muistset pelgupaika Vaiknas.
Raplamaa kaguserv kuulus muinasajal väikesesse Alempoisi maakonda. Sellelt hõredasti asustatud alalt teme ainult üht - Vahastu linnust. Hiljem kuulus see ala osalt Järva-, osalt aga Pärnumaasse.
Muistse vabadusvõitluse ajal korraldasid sakslased ja taanlased siinsetele aladele korduvalt sõjaretki. Esimese retke Harjusse tegid sakslased 1216.a.suvel. 1219.a. alustasid taanlased Rävala ja Harju vallutamist. 1220.a. ja 1223.-1224.a. talvel rüüstasid siin jällegi sakslased. Nende sõjaläikude ajal toimunud ägedad võitlused Lohu (kroonikas Loone) ja Varbola linnuse ümber.
Anastatud maade lõplikul jagamisel 13.sajandi keskel langes Harju maakond taanlastele, Läänemaa aga Saare-Lääne piiskopile. Kasutades Saare-Lääne piiskopkonnas toimunud kodusõda, haaras ordu osa piiskopkonna maid (Sõtke) oma valdusse. Maa vallutamise järel ehitati Harju osas Juuru ja Hageri, veidi hiljem ka Rapla kirik, Läänemaal aga Märjamaa ja Vigala kirik. Ühtlasi algas mõisate rajamine. Vigala läänistati juba 13.sajandil Uexküllidele ning jäi selle suguvõsa kätte kuni mõisate võõrandamiseni. Uexküllide poolt rajati siia Vigala ja Velise vasallilinnus, milledest on säilinud ainult varemed. Väiksemad vasallilinnused - Kasti ja Lümandu - on aga täielikult hävinud.
Eesti talurahva ülestõusu ajal 1343.a. oli vastuhakust haaratud nii Harju- kui ka Läänemaa. Uuesti kindlustatud Varbola maalinn oli ülestõusnute tähtsamaid toetuspunkte. Ülestõusu ajal hävitati kõik mõisad; mõned neist ehitati hiljem üles nn. kindlustatud majadena (näit. Angerja).
19.sajandil toimunud talurahvarahutused haarasid suurel määral ka nüüdset Raplamaad. 1805.a. rahutustest võtsid osa Orgita, Ingliste, Kaiu ja Kuimetsa talupojad. 1840.a. astusid mõisnike vägivalla vastu välja Raikküla talupojad, kuid see vastuhakk summutati juhtide karistamisega. 1858.a. toimus Juuru kihelkonna Mahtra jt mõisate (Habaja, Kaiu, Maidla, Purila jmt) talupoegade ülestõus, mis on tuntud Mahtra sõja nime all. Ülestõusule järgnes vastuhakanud talupoegade halastuseta peksmine Mahtra mõisa väljal.
1901.a. valmis Tallinn-Viljandi kitsarööpmeline raudtee, mis möödus Rapla lähedalt. Seoses transpordivõrgu ja kapitalistliku tootmisviisi arenguga tekkisid alevikud Rapla, Juuru ja Hageri kirikute ning Kohila, Hagudi, Rapla, Keava, Lelle ja Käru raudteejaama juurde. Pärast raudtee ehitamist rajati Keila jõe äärde Kohilasse paberivabrik, Raplasse aga tellisetehas.
1905.a. relvastatud ülestõus oli nüüdse Raplamaa alal väga ägeda iseloomuga. 1905.a. detsembris liikus tööliste relvastatud salk Tallinnast Kohila kaudu Raplasse. Teel põletati või purustati mitmed mõisad Kohila ja Juuru ümbruses. Relvastatud salk kasvas järjest ning Raplasse jõudes oli selles juba 700-800 meest. Raplas jagunes salk kaheks: üks osa siirdus Lääne-, teine Pärnumaale. Läänemaal muutus ülestõusu keskuseks Velise. Ülestõusnute staap oli Velise koolimajas ja siit väljusid salgad, kes põletasid ümbruskonna mõisad. Ülestõusule järgnenud terrori ajal toimus valdades, kus talupoegade relvastatud võitlus oli kõige intensiivsem, hulgaliselt peksmisi ja mahalaskmisi. Näiteks lasti Märjamaal kõigi valla elanike silme all maha kolm inimest, kuna 79 määrati peksukaristusele, mis viivitamatult täide viidi.
II maailmasõja päevil jäi suurem osa maakonna territooriumist otseselt lahingutegevusest puutumata. Ägedad lahingud toimusid vaid 1941.a. juulis Märjamaa ümbruses. Väiksemad lahingud olid Raplas, Kehtnas, Kuusikul jm.
Kasutatud kirjandus
Paidla,A. Raplamaa. Siin- ja sealpool maanteed. Tallinn,1991
Kruusmägi,A., Paidla,A. Rapla rajoon: Siin- ja sealpool maanteed. Tallinn, 1974.
Rapla rajoonis. Artiklite kogumik / Toimetanud J.Eilart. Tallinn, 1976.
Eelmaa,K. Järvakandi. Tallinn, 1982.
Paidla,A. Kehtna. Tallinn, 1979.
Eesti Entsüklopeedia.
VAATAMISVÄÄRSUSED: |
|
|
|
|
