|
|
 |
 |
 |
 |
 |
|
|
 |
 |
 |
 |
| |
Võrumaa
Võru maakond
Pindala 2 305, 4
Elanike arv 39 882
asustustihedus 17,3 elanikku/ruutkilomeetri kohta
Maakonna keskus Võru linn, valdade arv 12
Võrumaa loodus
Võrumaa põhjaosas domineerib lainjas moreenmaastik looklevate jõgede ning niitudega, rohke põllumaa ning tiheda asustusega. Selle maastiku muudavad ilmekaks Võhandu ehk Pühajõe ülemjooks ning järved Väimela, Lasva ja Tsolgo ümbruses. Kaugel lõunakaarel näeme aga horisondil Haanja kuplilist siluetti.
Maakonna loodeosa asetseb Otepää kõrgustiku kagunõlval, mis on liigestatud sügavast loode-kagusuunalisest Urvaste ürgorust. Selles on meie kaks ilusamat orgjärve - Ühtjärv ning Lõõdla järv. Ka siin domineerivad maastikus põllualad tiheda asulastiku ja teestikuga. Siit lõuna poole maapind pikkamööda madaldub. Vana- ja Vastse-Antsla ümbruses on reljeef tasasem ning orud mitte nii sügavad, mullastik aga viljakam. Valgamaa piiril leidub ka juba suuremaid metsi ja soid (Kuningjärve soo jt.)
Võrumaa lääneosas, Antsla linnast lõuna ja kagu pool valitseb kuppelmaastik, mis umbes 5 km laiuse võõtmena ulatub Valgamaa piirilt üle Reidle kuni Jõõdla järveni. See on Karula kuplistiku jätk, väga vahelduva reljeefiga ning maastikuliselt kaunis. Kuplistik on tekkinud mandrijää servakuhjatisena jääaja lõpul. Kuplite keskmine kõrgus on 20-30 meetrit. Olles enamasti savika koostisega, on kuplid suuremalt osalt põllustatud, ainult järskudel nõlvadel ning kuplite lagedel on säilinud metsa, kuplitevahelistes lohkudes aga paiknevad niidud ja järved. Vähemas ulatuses leidub kuplilist maastikku ka Võru linnast põhja pool.
Võrumaa keskosa läbib Võru orund, mille põhjal on kaks suuremat järve - Vagula ja Tamula. Hargla nõos laiuvad suurtel pindadel männimetsaga kaetud tasased liivikud ehk sandurid, vaheldudes väiksemate orgude ning nõgudega, milles esinevad soised heinamaad. Viljakamat pinnast leidub ainult Mustjõe ümbruses, mille äärde koondub suhteliselt tihe asulastik. Ida pool on Võru orundi jätkuks Võru-petseri ürgorg.
Võru maakonna lõunapoolse osa moodustab Haanja kõrgustik, mis on kõrgeim nii Eestis kui ka Baltimaades. Eriti kõrge ning vahelduva kuplilise reljeefiga on kõrgustiku keskosa. Kõrgustiku äärealad on mõnevõrra tasasema pinnamoega, kuid liigestatud sügavatest orgudest arvukate järvedega. Maakonna selles osas on palju looduslikult väga ilusaid kohti: Kasaritsa, Haanja, uue-Saaluse, Rõuge, Viitina jmt.
Vastseliina ümbruses, leidub Haanja kõrgustikule iseloomulikku kuplilist moreenmaastikku ainult kohati - Viitka, Kuksina, Pältri, Loosi ja Kapera ümbruses. Kuplilistel aladel on palju väikesi moreenjärvi. Nende kõrgemate ning väga vahelduva künkliku moreenmaastikuga piirkondade vahele jääb suuremaid või väiksemaid liivaalasid (sandureid), mis on tasase reljeefiga ja enamasti metsaga kaetud. Selline maastik on näiteks Vastseliina asula ning kohati Vana-Saaluse ümbruses. Nimetatud sandurialasid läbib lamedaveerulises lammorus lääne-ida suunas Piusa jõgi oma ülemjooksul.
Maakonna kaguosas, Misso ümbruses, esinevad liivasel pinnal laialdased tasased metsaalad üksikute lamedate kõrgendikkudega, kuhu koondub põllumaa jua asustus. Nõgudes aga on soid ja järvi (Hino, Pulli, Murati jt.). Tasandikku veestavad lõuna poole voolavad pedetsi ja Vaidva jõe ülemjooksud.
Maakonna idaosa on sügavatest ürgorgudest liigestatud lavamaa, mis suuremalt osalt on põllustatud ning tihedasti asustatud. Orgudest on kõige suurejoonelisem Piusa keskjooksu org Vastseliina asundusest Tammeni, kus suubub Võru-Petseri ürgorgu. Piusa jõe ääres leidub kauneid devoni liivakivipaljandeid, mis sarnanevad Ahja taevaskodadega. Võru-Petseri keskjooksu ürgoru piirkond on liigestatud arvukatest lisaorgudest ning seetõttu vahelduva reljeefiga. Ürgoru läheduses esineb ka männimetsaga kaetud liivikuid.
Võrumaa ajalugu
Nüüdse Võru maakonna ala kuulus 12.-13. sajandil suuremalt osalt muistsesse Ugandi maakonda. Siin, täpsemalt määratlemata piiridega, asetses Ugandi Valgatabalve kihelkond, mida küll kirjanduses on korduvalt seostatud Põlvaga. Eesti feodaliseeruva ülikkonna linnustest on Võrumaal mainitud Urvaste ja Rõuge linnus. Otsustades arheoloogiliste leidude järgi, olidki Urvaste ja Rõuge ümbrus sel ajal tihedamini asustatud kui kõnealuse territooriumi muud osad.
1208. a. ründasid sakslased esimesena Ugandit, mida julmalt rüüstati. Ka järgnevatel aastatel rüüstati Ugandit korduvalt, eriti 1215. a. Pärast mandri-Eesti alistamist 1224. a. läks ka Võru maakonna ala Tartu piiskopkonna koosseisu, mis loodi endistest Ugandi aladest.
Võitluseks Pihkva ja Novgorodiga ehitati Tartu piiskopi käsul praeguse Võru linna lähedale Võhandu jõe äärde kindlusena esmakordselt 1322. a. mainitud Kirumpää piiskopilinnus, mille juurde tekkis ka alev. Mõnevõrra hiljem ehitati Vnemaa piirile veel Vastseliina piiskopilinnus, mis pärast 1342. a. muudeti võimsaks piirikindluseks. Järgnevate sajandite vältel etendasid Kirumpää ja Vastseliina Vana-Liivimaa ja Pihkva vahelistes võitlustes tähtsat osa.
Pärast Vastseliina kindluse ehitamist kujunes lõplikult kindlaks ka piir Vana-Liivimaa ja Venemaa vahel, mis kulges mööda Piusa jõe keskjooksu, Meeksi oja ja Pedetsi jõge. Nimetatud joonest ida pool asetsevad alad - Obinitsa ja Meremäe ümbrus ning Luhamaa - allusid kuni 1920. aastani halduslikult Pihkvale.
14. sajandi algul kuulus valdav osa nüüdse Võru maakonna territooriumist Kirumpää linnuse maade hulka. Pärast Vastseliina ehitamist allutati maakonna lõunapoolsed alad Vastseliina linnusele. Piir Vastseliina ja Kirumpää alade vahel kulges lõuna pool Võru linna, kus seda veel praegugi meenutab Verijärve lähedal asuv Kirepi (Kirumpää) veski.
Keskaegsetest vasallilinnustest olgu nimetatud Antsla, Vaabina ja Sõmerpalu.
Võru maakonna kirikutest on vanim Urvaste (vanemais ürikuis ka Antsla) kirik, mille ehitamise täpne aeg ei ole teada.
1.juunil 1343. a. toimus Vastseliina all lahing ülestõusnud eestlastele appirutanud Pihkva sõjaväe ja sakslaste vahel. Viimased kandsid lahingus raskeid kaotusi.
Liivi sõja ajal vallutasid Vene väed juba 1558. a. Vastseliina linnuse. Ordumeister Fürstenberg koondas küll kohe sõja algul Kirumpäässe 1500 meest, kuid saanud teada Vastseliina langemisest, põletas ta Kirumpää linnuse ja taganes lahinguta Valka.
1559.-1582. a. oli nüüdse Võru maakonna ala Vene valduses.
Zapolje rahulepingu põhjal 1582. a. läks kõnesolev piirkond Poola võimu alla.
Poola ajal kuulus nüüdse Võru maakonna territoorium Tartu patiinkonda ning jagunes Vastseliina, Kirumpää ja Tartu staarostkonna vahel.
Kannatanud 17. sajandi algul Poola ja Rootsi vahelistes sõdades, läks vaadeldav ala koos muu Lõuna-Eestiga 1625. a. Rootsi võimu alla.
Rootsi-Vene sõjas 17. sajandi keskel hävis lõplikult Kirumpää linnus, mis sellest ajast alates on varemeis. Rootslased kindlustasid aga vahepeal lagunenud Vastseliina linnuse. 1656. a. vallutasid Vene väed järjekordselt Vastseliina, kuid see loovutati hiljem tagasi Rootsile.
1697. a. viibis Vastseliinas läbisõidul Peeter I oma saatjaskonnaga.
Rootsi ajast alates kuulus nüüdse Võru maakonna ala Tartu maakonda.
1642. a. toimus Urvastes ja Sõmerpalus talupoegade ülestõus, mille ajendiks oli Sõmerpalu mõisniku poolt veski ehitamine eestlaste seas pühaks peetavale Võhandu jõele.
1675. a. eraldati Urvastest Kanepi ning 1694. a. Hargla kihelkond.
Põhjasõja ajal, 1702. a. paiku Vastseliina linnus purustati ning seisab sellest ajast varemeis.
Pärast Erastvere lahingut toimusdid kokkupõrked Rootsi ja Vene vägede vahel Uhtjärve kaldal ja Sälgusmäel (Antslas, Tsiksi veski lähedal), millele järgnes rootslastele hävitavaks kujunenud lahing Hummulis (Valga maakonnas).
Pärast Põhjasõda kuulus nüüdse Võru maakonna ala endiselt Liivimaa kubermangu Tartu maakonda.
Seoses asehalduskorra kehtestamisega Katariina II poolt moodustati 1783. a. Tartumaa lõunaosast omaette maakond. Keiserliku ukaasiga 1874. a. määrati uue maakonnalinna asupaigaks Kirumpää lähedal asuv Võru mõis, mille maadele rajatigi uue maakonna keskusena Võru linn. Sellelt mõisalt said oma nime nii maakond kui ka vastne linn.
1784. a. olid mitmes Võrumaa mõisas talurahvarahutused. Liivimaa kindralkuberneri Browne´i käsul saabus rahutuste mahasurumiseks Mõnistesse 150-meheline karistussalk Manteuffeli juhtimisel. Varsti ilmus Manteuffel oma karistussalgaga Vana-Antslasse ja murdis siin vangistamiste, peksmise ja hirmutamisega talupoegade vastupanu.
18. sajandi teisel poolel levis eestis nn. vennastekoguduse liikumine, mille üheks tähtsamaks keskuseks oli Urvaste. Vennasteliikumise mõjul rajati Urvastes kool, millel rahva lugemis- ja kirjaoskuse omandamisel oli suur tähtsus.
1841. a. toimusid seoses Pühajärve sõjaga rahutused ka Urvaste kihelkonnas. Kõige "mässumeelsematesse" kohtadesse (Vana- ja Vastse-Antslasse) paigutati 1841. a. sõjaväge. Ka see ei andnud tulemusi; 1842. a. toimus Vana-Antsla mõisas vastuhakk, millest osavõtjad langesid ränga peksukaristuse alla.
1898. a. asutati Restu talupidajate poolt piimaühistu ning meierei. Teadaolevail andmeil oli see esimeseks põhikirja alusel töötanud piimaühistuks kogu Venemaal.
Antsla Tarbijate Kooperatiiv, mis asutati 1903. a., oli üheks esimeseks tarbijate kooperatiiviks Eestis.
Kasutatud kirjandus:
Ploom, Elmo, Veri, Karl. Võru rajoon / Siin ja sealpool maanteed. Tln., 1980.
VAATAMISVÄÄRSUSED: |
|
|
|
|
