18:30 kolmapäev, 24.05.2017
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
HarjumaaLinnadTallinn
 
Tänavad (99)
Aia tänav, Aida tänav, Apteegi tänav, Basseini, Dunkri, Estonia pst., Gonsiori, Hariduse, Harju, Hobusepea, Imanta, Juhkentali, Kaupmehe, Kevade, Karu, Kinga, Kiriku plats, Kiriku, Kloostrimetsa tee, Kohtu, Koidu, Koidula, Kose, Kreutzwaldi, Kullasepa, Kunderi, Kuninga, Köleri, Lahe, Lai, Laulupeo, Lennujaama, Liivalaia, Lossi plats, Lühike jalg, Maakri, Mere, Merivälja, Metsa, Mulla, Mustamäe, Mäekalda, Müürivahe, Narva mnt, Niguliste, Nurme, Oleviste, Pae, Pikk, Pikk jalg, Põhja pst, Pärnu mnt, Pühavaimu, Raekoja plats, Pirita tee, Raekoja, Rahukohtu, Rahumäe tee, Rataskaevu, Raua, Raudtee, Ravi, Regati pst, Ristiku, Roosikrantsi, Rävala pst, Rüütli, Saiakang, Sakala, Salme, Sauna, Suur-Karja, Suur-Kloostri, Tartu mnt, Tehnika, Tolli, Toom-Kooli, Toompuiestee, Toonela, Tõnismägi, Vabaduse väljak, Vambola, Vana turg, Vana-Kaarli tee, Toomkuninga, Toompea, Vana-Lõuna, Vana-Mustamäe, Vana-Posti, Vana-Viru, Weizenbergi, Vene, Viiralti, Vilmsi, Viru, Viru väljak, Wismari, Väike-Karja, Uus
 
 
Vaatamisväärsused (3)
 
  Tallinn

Tallinna kujunemine

Tallinn paikneb rannajoone ja reljeefiga liigestatud rannikumadalikul, mida piirab Lasnamäe-Harku paelava ja Järve-Nõmme liivik. Ülemiste järve kohal poolitab madalikku keskkõrgendik, seda kroonib Toompea saarlava (47 m). Soodsa sadama- ja turupaigana sai tuntuks alates 10. sajandist, mil laienes kaugkaubandus Läänemerel. Alates 13. sajandist nimetatud Lyndanise, saksa keeles Reval, ladina keeles Revalia, vene keeles Kolõvan (hiljem Revel). Oli 13. sajandi algul Vomentakae, Ocrielae ja Repeli kihelkondadest koosneva maakonna kaubitsemiskeskus. Nähtavasti oli Aia tänava kohal sadam, Raekoja platsi kohal turg koos eesti kaubitsejate sesoonse asula ja kabeliga (hilisem Pühavaimu kirik?), Toompeal alates 11. sajandi keskpaigast linnus, Oleviste kiriku kohal skandinaavia kaubahoov kirikuga, sellest ida pool vene kaubahoov kirikuga. Asula elemente ühendas püsiv maantee sarnane tänavastik, siit algasid tänapäevaste Tartu, Pärnu ja Paldiski maantee kohal kulgenud kaubateed.

1219. a. hõivasud Tallinna taanlased, kes kindlustusid Toompeal ja ehitasid esialgse kiriku. Aastatel 1226-27 oli Tallinn paavstile alluva puhverriigi koosseisus, 1227-38 kuulus Mõõgavendade ordule, kes ehitas Toompeale kivilinnuse ja kelle ajal rajati kivikirik (alates 1240 Neitsi Maarja toomkirik). 1230. a. kutsus ordu Ojamaalt Tallinna 200 saksa kaupmeest, kes said krundid nähtavasti Vene, Viru, Vanaturu, Kuninga ja Rataskaevu tänava ümbrusse, rajasid saksa kaubahoovi koos Niguliste kirikuga ja nn. Alumise turu (hilisem Vanaturg). Tekkis Niguliste kirikukihelkonda hõlmav kindlustatud tuumik, sellest väljapoole jäid skandinaavia ja vene kaubahoovis kirikutega, Ventseli kabel ning Püha Johannese hospidal Tartu maantee ääres (mainitud 1237, oli algul leprosoorium).

Aastail 1238-1346 oli Tallinn esmalt Taani kuningriigi provintsi, alates 1271. a. Eestimaa hertsogkonna pealinn. Asustustuumik jagunes lõplikult linnuseks (castrum) ja all-linnaks (suburbium). Linnus koosnes Väikesest linnusest, kus asusid asehaldur ja kaitsemeeskond, ning Suurest linnusest, kus asusid piiskop ja kuninga vasallid; linnuses kehtis maa- ja rüütliõigus. All-linnas kehtis alates 1248. a. Lübecki linnaõiguse Tallinna koodeks; siia tekkis kaupmeeste ja käsitööliste linn koos magistraadi ja raega, kujunes linna saras (Stadtmark) ning taaniaegse linna üldstruktuur. Piirimärgid püstitati 1265. a., sai alguse mõiste "Tallinna linn ja maa". Hiljem loovutati osa maast ordulinnusele ja Harku ordumõisale, seejärel aastail 1371-1817 püsis 8230 ha suurune saras muutumatuna. Piiri tähistasid Pirita jõgi, Varsaallika, Nehatu, Väo, Lagedi ja rae mõisa maad, Ülemiste järv, Mustamäe nõlv Kõrgepeani, harku järv, Tiskre oja. Mere poolt piirasid sarast Tallinna reid, Paljassaare ja Kopli laht. Linnale kuulusid ka Suur ja Väike Paljassaar, Aegna ja Naissaar. Saared välja arvatud, oli maa-ala pikkus ida-Lääne suunas 30 km, laius põhja-lõuna suunas 3-8 km. Ligi pool linna maast olid karjamaad ja sood-rabad, umbes võrdselt oli heinamaid ja liivikuid. Metsamaid oli Aegnal ja Naissaarel, Koplis oli tammik, klindi all lehtpuumets.

Hoonestatud tuumiku linnaehitust iseloomustas selle kontsentriline areng, kirikute. ja kloostritepärja kujunemine, esimeste kiviehitiste rajamine all-linna. Tõenäoliselt uuenes Pühavaimu kirik, 1246. a. rajati dominiiklaste Katariina klooster, 1249. a. naistsistertslaste Mihkli klooster, peatselt ka padise, Kärkna ja Roma kloostri linnahoovid.

13. sajandi teisel poolel linna elu ja ehitustegevus intensiivistusid, linn laienes. Peale muu mõjutas seda kuninganna Sambori Margrete tevus (1259-82), samuti Tallinna astumine algul saksa kaubalinnade, hiljem Hansa liitu. Linnaõiguse alusel loodi sel ajal püsiv kvartalite ja kinnistute struktuur, kujunes valdavalt puidust hoonestus. Kivist ehitati arvatavasti ühiskondlikke hooneid, samuti elamuid krundi sügavuses. Teada on taaniaegse raeoja, vangla, müntla ja tööhoovi olemasolu, ehitati linnamüüri. Kuni 1310. aastani hõlmas "raelinn" umbes 12 ha. See järel laiendati hoonestusala: 1310-20 hõlvati Mihkli klooster, suleti tsoon all-linna ja Toompea vahel; 1340-55 liideti Oleviste kiriku ümbrus (senine "gildilinn") ning maatükk Niguliste kiriku ja dominiiklaste kloostri vahel. Hoonestusala kahekordistus, elanike arv kasvas järsult; linn piirati linnamüüriga. Töid mõjutas ja kiirendas Jüriöö ülestõus (1343-45), Tallinna, Viru- ja Harjumaa müümine 1346. a. Saksa ordule ning edasimüük 1347. a. Liivi ordule. Algas orduaeg (1346-1561).

Koos laienemisega linna struktuur uuenes, institutsioonid reorganiseeriti. Foorumiks sai Raekoja plats raekoja, vaekoja jt. ehitistega, peatänavaks Pikk tänav uute gildihoonetega; tekkisid tööhoov, vangla, müntla, apteek, saunad, kõrtsid, turukohad; järk-järgult uuenes enamik hoonestusest, kujunesid kõrg- ja hiliskeskajale tüüpilised kirikud, saalhooned, elamud, poed, aidad. Tänavapildis hakkasid domineerima treppetikuga viilhooned, nende vahel väravakäigud ja -hooned. Alates 1350-70 sillutati tänavaid, ehitati puhtavee- ja kanalisatsiooniseadmeid; loodi tugev kindlustusvöönd, mida pidevalt täiustati.

14. sajandi lõpul keelati puitehitiste püstitamine, omanäoline Tallinna paekiviarhitektuur arenes nüüd eriti kiiresti. 15. sajandi jooksul muutus Tallinn tiheda kivihoonestusega jõukaks kaubalinnaks, mille hoonestatud tuumik koosnes all-linnast (29,3 ha, umbes 325 krunti, 5000 elanikku) ning kindlustusvööndist (14,2 ha, välispiir 3,1 km pikk). Arenes ka sarase kõlvikute, maa- ja energiavarude ratsionaalne kasutamine. Tekkisid kogukonna-, rendi- ja eramaad, ümber tuumiku tihe aiandus- ja majanduskruntide võrk kodanike puuhoovide, viljapuu-, humala-, roht- ja ilupuuaedadega, millel kuurid, lehtlad, aiamajad ja kalatiigid. Sarase tähtis komponent oli sadam oma rajatiste ja tööstusega; tähtis oli ka veskimajandus: vallikraavil 3, Härjapea jõel kuni 9 vesiveskit, lisaks mitu tuulikut ja hobuveski. Koplis oli telliselööv, Lasnamäel kivitööstus, mitmel pool lubjaahjud. Mere äärde, teede ja tööstussõlmedesse kasvas ajapikku tihedam asustus, kujunesid puithoonetega eeslinnad ehk agulid: Härmapõllu, Härjapea ja Pleekmäe (Püha Johannese seegiga), Köismäe, Kalaranna ja Kalamaja (Püha Gertrudi kabeli, kalmistu, Roosiaia, Rõugemaja, Süstermay jt. ehitistega). 1348. a. eraldati sarasest umbes 150 ha linnusele, tekkis Toomterritoorium koos aguli ja Püha Antoniuse kabeliga Tõnismäel; selle lähedal olid Püha Barbara kabel kalmistuga ja linna tähtsaim hukkamispaik (nn. Jeruusalemma mägi). Eeslinnades elas umbes 700 inimest, lisaks oli äärealadel paar küla talupoegi ja kalureid, samuti üksikperesid, hulk kõrtse. Veel kuulus linnale eri aegadel mitu mõisa (Väo, rae jt.) ning küla (Patika, Rummu jt.).

Aastatel 1561-1710 oli Tallinn Rootsi kuningriigi provintsikeskus. Perioodi esimese poole linnaehitust mõjutas Liivi sõda, mille käigus 1570-77 põletati maha enamik eeslinnadest, raiuti maha palju põlispuid, sh. Kopli tammik. Intensiivselt ehitati vallkindlustusi, hiljem parandati purustusi; uushooneid ehitati 16. sajandi teisel poolel vähe.17. sajandi keskel olukord paranes. Linna idaküljele ehitati uued vallid; tööde eel koostati nii olemasoleva linna plaan kui kinslustuste projekt (1634). Kurtiini ja linnamüüri vahele rajati 1653. a. Uus tänav. Algas ka tuumiku vanade hoonete moderniseerimine. Koos majandusliku tõusuga arenesid 17. sajandi keskel manufaktuurid: kasvas tellisepõletus, tekkisid uued veejõul töötavad jahu-, naha-, vanutus-, paberi-, vase- ja püssirohuveskid, enamik Härjapea jõel. Eeslinnad taastusid ja laienesid. Lisaks tekkis lasnamäe alla, maanteede äärde jm. sarasesse kodanike suvemaju ehk -mõisu (Höfchen). Seda soodustas kindlustuste alla jäänud aiamajade kompenseerimine, eriti Kristiine heinamaa tükeldamine 46-ks 9 ha suuruseks krundiks ja kinkimine või müümine kodanikele aastatel 1653-56; kasutatud algul heinamaa ja rohtaiana, tekkisid neile peatselt suvemõisad ja kõrtsid. Kokku oli sarases 1688. a. lisaks agulimajadele 23 suvemõisa ja Habersti linnamõis, vähemalt 17 kõrtsi, kümneid tööstusehitisi, hulk talupoja- ja kalurimaju.17. sajandi lõpus tegeldi tsiviilehitusega vähe, lisaks hävis Toompea hoonestus hiidtulekahjus 1684. a. See-eest kavandati ja ehitati aastatel 1671-1710 uut võimsat muldkindlustusvööndit, mis osaliselt valminuna hõlmas ligi 2/3 kogu kindlustatud tuumiku pindalast. Põhjasõja ajal 1710. a. lammutati ja põletati taas enamik eeslinnade hoonetest (säilis vaid 275 maja), hävisid aiad ja pargid. Koos mõisate rediktsiooniga oli Tallinn 1680-90. a. kaotanud naissaare, Aegna, Paljassaared, suured äärelinnad ja mitu välisvaldust, samal ajal oli maalt linna valgunud palju talupoegi. 1708. a. oli linnas 9801 elanikku, katku tõttu oli neid 1710. a. järel vaid 1962.

Aastail 1710-1918 oli Tallinn Venemaa kubermangulinn, 1710-1858 ühtlasi maa- ja merekindlus. Linna elu elavnes 1730.-ndatel aastatel. Seda soodustasid sõjasadama ja Admiraliteedi rajamine 1713. a., Kadrioru lossi ehitamine 1718-23, linna vabastamine kindlustamise kuludest 1742. a., kaubandusprivileegide taastamine. Tuumiku vanu, osalt mahajäetud maju rekonstrueeriti, ehitati uusi barokkhooneid ja -fassaade. 18. sajandi keskel taastus ka sarase hoonestus koos aedade, suvemõisate ja tööstusega, linn sai tagasi Paljassaared. Aia- ja loomapidamisvõimalus tõi agulitesse palju uusasukaid; need ehitasid ühekorruselisi mantelkorstnaga puumaju, mille tube suvel välja üüriti; Tallinn muutus ka suvituslinnaks. Kadriorgu tekkis nn. Vana-Svobodaa linnaosa, Jõe tänava piirkonda Uus-Svobodaa, Tatari-Juhkentali piirkonda Tatari Svobodaa. Endistest aiamajadest ja alamrahva agulitest kujunesid Narva, Tartu ja Pärnu maantee, Toompea ning Kalamaja-Köismäe linnaosad. Sarases hajali oli ilusaid suvemõisu üarkide ja lõbustusasutustega, uusi hospidale, tööstusettevõtteid, äärealadel kalmistuid. Alates 18. sajandi lõpust levis linna arhitektuuripildis klassitsism, 1840. aastatest historitsism. 1810. a. rakendati kohustuslikud tüüpfassaadide kataloogid. 1825. a. ilmus uus ehitusmäärus, mis hõlmas ka eeslinnu. Lammutati linna tuumiku hoonete ette ehitatud kaubaputkad, etikud ja pikad trepid, ka tugipiilarid ja ärklid; tänavate pind reguleeriti, sillutis uuendati, tehti kõnniteed ja tänavavalgustid. Linnapilt muutus kardinaalselt. 1820.-ndatel aastatel oli linnas 1909 maja, neist 31 % kivist (põhiliselt vanas tuumikus), elanikke oli 12 900. Saras hõlmas 5559 ha, väljaspool seda kuulusid linnale veel rae, Väo, Nehatu, Kautjala ja Koitjärve mõis.

1857-63 Talinn demilitariseeriti, kindlustused anti linnale üle; tuumikut ümbritsenud vallivöönd osalt tasandati, sinna rajati haljasalad; alustati vanade väravate lammutamist. 1870. a. sai Talinn raudtee, koos sellega muudeti osaliselt siselinna senist planeeringut, sh. murti uued ühendused vanalinna ja eeslinnade vahele, tekkisid nn, kontaktsoonid. Algul täitis vanalinn uueneva linna city funktsioone, hiljem kavandati uus keskus kagu poole (E. Saarinen, 1912). Sinna tekkisid ka esimesed uusehitised (Peetri reaalkool, Kohtumaja, hiljem "Estonia"; Saksa teater jt.). Samal ajal rajati linna äärealadele suuri tööstusettevõtteid (a/s-d "Fr. Krull", "Dvigatel", "A. M. Luther", Balti Manufaktuur, paberi- ja tselluloosivabrikud, hiljem laevatehased jt.). 1890.-ndatest aastatest kaasnes sellega linna eriti kiire kasv; tekkisid uued hoonestusalad (Pelgulinn, Lilleküla, Kelmiküla, Torupilli, Sikupilli jt.), laienesid endised. Valdavalt ehitati neisse ühe- või kahekorruselisi puust üürimaju, nende vahele vaid üksikuid kivihooneid. Äärealadele tekkisid väljasõidukohad: alates 1873. a. Jälgimäe mõisa maadest eraldatud Nõmme, mis 1914. a. sai suvituskoha, 1917. a. alevi õigused (1913. a. oli seal 456 maja, neist 6 kivist); alates 1910. a. Pirita kui väljasõidu- ja supluskoht (1913. a. 17 maja, neist 1 kivist). 1867. a. rajati Ülemiste veevärk, seejärel hakati uuendama vee- ja kanalisatsioonivõrku. 1878. a. mindi osaliselt üle gaasi-tänavavalgustusele, 1913. a. rajati esimene elektrijaam. 1888. a. rajati linnasisene hoburaudtee, 1914. a. võeti kasutusele bussid, 1915. a. aurutrammid. perioodi lõpus oli Tallinnast saanud tüüpiline kiiresti kasvav tööstuslinn. Selles oli kuus linnajagu: I-Balti vaksali tagune, II-Narva, III-Tartu, IV-Pärnu,V-Paldiski,VI-kesklinn. Neis elas 1917. a. kokku 159200 inimest. Saras hõlmas 5825 ha, selles oli üle 13 000 hoone, neist 20% kivist.

Alates 1918. a. Eesti pealinn. Eesti vabariigi algusaastail elas Tallinn üle sügava depressiooni, tingituna eeskätt Venemaa tööstusturu kadumisest. Paljud ettevõtted suleti, linn tühjenes. 1919. a. oli elanikke vaid 102 900. Edasi algas aeglane tõus, ehitustegevus elavnes. 1921. a. koostati esimene linna arengukava (E. Habermann), määrati kvartalite hoonestus ja tänavajooned; üldjoontes säilitati ajalooliselt kujunenud planeeringustruktuur. Paranesid liiklusolud: 1921. a. laiendati bussilikklust ja võeti kasutusele mootortrammid, 1925. a. elektritrammid. 1927. a. rajati uus veepuhastusjaam, pärast seda laiendati kanalisatsioonivõrku, reostunud Härjapea jõgi suleti tunnelisse. 1930.-ndate aastatae künnisel hakati kesklinna ehitama mitmekorruselisi kivimaju, äärerajoonidesse (Tondile, Lillekülla, Pelgulinna, Kalamajja jm.) peamiselt 2-3-korruselisi kivitrepikojaga puust üürimaju; hakati rajama elamukoperatiive: tekkis vähekorruseliste (Kolde pst., Vaarika-Maasika t. jt.) ning mitmekorruseliste elamute ansambleid (Politseiplatsi ümbruses jm.), ehitati koolimaju ja teisi ühiskondlikke ehitisi. Ühtlasi hakati ühtse kava alusel korrastama magistraale, ansambleid, linnaosi, parke. Peatänavate äärde püstitati esinduslikke hooneid, Kadriorgu villa tüüpi elamuid; alustati city laiendamist kagu poole, koos sellega Pärnu maantee keskosa, Tõnismäe ja Vabaduse platsi ansamblilist väljaehitamist. Jätkus vana vallivööndi haljastamine: rajati Tornide väljak ja Hirvepark. Ulatuslikult rekonstrueeriti Kadrioru park: ülemine aed kujundati ümber terrassaiaks ja sinna ehitati haldushoone, ansamblist lõuna poole rajati mitu spordi- ja kultuuriehitist.

Linna äärealadest kujunesid väikeelamute rajoonid. Neist suurimaks kujunes Nõmme, millest sai 1926. a. linn. Selle kiiret arengut oma tsentri, kuid ka Rahumäe, Hiiu, Kivimäe ja Pääsküla jaama piirkonnas stimuleeris elektriraudtee valmimine 1921-24; Nõmme kujunes omalaadseks tiheda haljastuse ja hõreda hoonestusega aedlinnaks. 1924. a. jaotati Meriväljal 309 krunti (kokku 59 ha) uue aedlinna rajamiseks, hoonestus laienes Pirital ja Kosel. 1930. a. lisati linna sarasesse Ülemiste järve kaitsevöönd, 1940. a. endise Liiva kõrtsi ümbrus. Kokku oli Tallinna sarases 1940. a. maad 7094 ha, elanikke 136 000. Nõmme hõlmas 1642 ha 21 900 elanikuga.

Rein Zobel

Pärast Nõmmega liitmist (29.VII 1940) oli Tallinna pindala 8737 ha, elanikkond 1941. a. 176 000.

II maailmasõja aastail sai Tallinn suuri purustusi. Hävisid mitmed tööstus- ja ühiskondlikud hooned, kahjustada said paljud vanalinna ehitusmälestised. Hävis või muutus elamiskõlbmatuks 52 % elamispinnast; elanikkond vähenes.

Tallinna sõjajärgne taastamine ja areng toimus linna generaalplaani järgi (H. Arman, O. Keppe, A. Soans, 1946, täiendati pärast ekspertiisi 1950. a., kinnitati 1953). See kavandas linna arengu 20 aastaks, luues aluse ka pikemale perioodile. Esimesed viis-kuus aastat kulusid põhiliselt taastamistöödele, uusi hooneid ehitati vähe. Neil aastail taastati ja rekonstrueeriti "Estonia" teatrihoone ja kontserdisaal (1946-50). Teatrisaali valmimise ajaks (1947) oli ka selle juures paiknenud turg teisale viidud ning siia loodi 16. Oktoobri park (H. Heinsaar). Aastatel 1947-48 ehitati Lenini (nüüd Rävala) puiestee ja sellega ristuv lai esplanaad - Eesti Punaste Küttide väljak (nüüd Teatri väljak), millega pandi alus uuele kultuurikeskuse ansamblile (H. Arman). 1950. a. püstitati sinna esimene ehitis - praegune Teaduste Akadeemia hoone.

Tallinna elanikkond kasvas kiiresti, 1950. a. 212 400. 1950.-ndail aastail asetati pearõhk sõjas kõige rohkem kannatada saanud piirkonna - kesklinna väljaehitamisele. Seda tööd suunas generaalplaani põhilahendusi arendav, 1953. a. koostatud ja 1956. a. täiendatud kesklinna detailplaneerimise kava (H. Arman, O. Keppe). Olemasolev tänavavõrk ning kvartalite perimetraalse hoonestamise printsiip põhiliselt säilitati. Laiendati Narva maantee algust, Tehnika (end. raudtee) tänav pikendati Pärnu maanteeni ja Lomonossovi (nüüd Gonsiori) tänav Viru (end. Kesk-) väljakuni. Ehitustegevus toimus eeskätt Lenini pst. piirkonnas ja Viru väljakust ida poole.

Kesklinna äärtel püstitati üksikuid 2-3-korruseliste tüüpelamute gruppe. 1950. a. hakati ehitama uut elurajooni seni hoonestamata maa-alale Pelgurannas. Samal ajal arenes jõudsalt individuaal-elamuehitus. Eramuid ehitati Nõmmele, Meriväljale, Piritale, Lilleküla (end. Kristiine heinamaa), Tallinna-Väikse jaama taha. Uuteks ühepereelamute piirkondadeks said Maarjamägi, Kose-Varsaallika, Mustjõe, Õismäe. 1945. a. liideti Tallinnaga Pirita, Merivälja, Kose ja Iru, 1958. a. Mõigu ning Rocca al Mare piirkond. tallinna funktsionaalse struktuuri ja sanitaar-hügieenilise olukorra parandamiseks loodi uued tööstusrajoonid, kuhu ehitati uusi ettevõtteid ja hakati ümber paigutama elurajoone häirinud käitisi. Esimesteks tööstusrajoonideks kujunesid Kadaka, Lasnamäe ja Tondi. Mõned uued tööstusrajoonid kerkisid siiski ka kesklinna ("Eesti Kaabel", "Punane RET" Narva maantee ääres). 1950.-ndate aastate keskpaigani ehitati neil aastail nõukogude arhitektuuris levinud, hoone välist esinduslikkust taotlevas laadis, matkides klassitsismi kompositsiooniprintsiipe. See suund oli meil siiski tagasihoidlikum kui NSV Liidus. Kuid ehituse vähene industrialiseeritus ja sellest tulenev töömahukus ei võimaldanud ehitusmahtu vajalikul määral suurendada. 1954. a. sai selline arhitektuurisuund ja ehitusviis kriitika osaliseks ning 1957. a. partei ja valitsuse poolt elamuehituse arendamiseks vastuvõetud määrused nõudsid kiiret industrialiseerimist, laialdast tüüpprojektide kasutamist ning seega elamuehituse tunduvat suurendamist. Nende abinõude elluviimine muutis nii ehitustegevust kui ka arhitektuurisuundi ka Eestis. Juba 1950.-ndate aastate lõpus Tallinnas püstitatud ehitisi iseloomustab mahulise lahenduse lihtsus, dekoratiivdetailide puudumine, konstruktsioonide loogika ja sellele vastav liigendatus ning vormikäsitlus. Seda iseloomustavad "Eesti Energia" haldushoone ja Kaubamaja Viru väljakul, elamud Rävala (end. Lenini) pst. 4 ja Pärnu mnt. 82/88.

Alates 1960.-ndate aastate algusest hakati elamuehituses ulatuslikumalt kasutama tüüpprojekte: algul seeriast 1-317 (esimene neist ehitati 1958. a.), pärast 1-464 (1961. a. püstitati esimene Pae tänavale) ning ka teisi. See võimaldas aastatel 1961-66 ehitada elamuid ligi kaks korda rohkem kui eelmisel viiel aastal. Muidugi oli suurenenud ka Tallinna elanikkond: 1959. a. rahvaloenduse andmeil oli elanikke 281 700. Et selleks ajaks olid kesklinna vabad krundid praktiliselt hoonestatud, siis kandus elamuehitus ääremaile. Jätkus Pelguranna väljaehitamine. 1961. a. hoonestati Karjamaa kvartal Kopli (tollase Kalinini) ja Tööstuse t. vahel, alates 1962. a. hakati elamuid püstitama Mustamäele, mis sai Tallinna esimeseks vabaplaneeringuga kompleksseks elurajooniks. See koosneb üheksast mikrorajoonist, kus kõrvuti vabalt asetsevate 5-, 9- ning mõnede 14-16-korruseliste tüüpelamutega paiknevad teeninduskeskused. Vahetult Mustamäe kõrvale püstitati samadel planeeringuprintsiipidel nn. Sääse ja Siili ning aastail 1972-73 Mustamäe tee äärde Lilleküla I ja II mikrorajoon. kesklinnas aga ehitati siis juba rohkem ühiskondlikke hooneid - uus Balti jaama ja ETP hoone, "Kalevi" siseujula ja tennisehall. Eramuehituse tarvis liideti 1960. a. Tallinnaga Saue alev.

Transpordi areng ja muutunud linnaehituslikud põhimõtted tingisid Tallinna uue generaalplaani koostamise. 1965. a. kinnitati selle tehnilised ja majanduslikud alused (H. Arman, L. Haljak, D. Bruns, M. Port, H. Sepp, M. Välbe). See uus plaan arendas 1953. a. generaalplaani edasi. Linna territoriaalne areng nähti ette ida-lääne suunas piki mereranda. Märgatavalt suurendati linna hoonestustihedust eeskätt hoonete kõrguse arvel. Plaani realiseerimise käigus laiendati olemasolevaid ning loodi uusi tööstusrajoone Suur-Sõjamäel ja Maardu alevis (1980. a. linn), mis oli allutatud Mererajooni Täitevkomiteele. Rekonstrueeriti olemasolevaid radiaalmagistraale - Pärnu, Paldiski ja Leningradi mnt., Endla ja Luise t., Mustamäe ja Pirita teed ning Vabaduse pst. ja kesklinna sisemist poolringi - tollast Kingissepa-Komsomoli t. Raidaalmagistraalide ja kesklinna ümbritseva raudteeringi ristumiskohtadele püstitati kolm viadukti - Pärnu mnt. (1960), Endla t. ja Tartu mnt. (1968). Massiline elamuehitus kandus Mustamäelt Väike-Õismäele (1974) ning alates 1978. a. Lasnamäele. need komplekssed elurajoonid kujundavad Tallinna edela- ja idapoolsed äärealad, moodustades linnastruktuuris uusi tähtsaid osi. Seoses nende ehitustandrite hõlvamisega aeglustus vanade elurajoonide rekonstrueerimine, kuigi neiski püstitati üksikuid elu- ja ühiskondlikke hooneid, lastepäevakodusid ja koole.

1965-75 jätkus magistraalide rekonstrueerimine, üksikute elamute ja mitme ühiskondliku hoone ehitamine kesklinnas. uue ilme sai Pärnu mnt. lõik Tõnismäe ja raudtee vahel, kus laiendati sõiduteed ja ehitati rida uuselamuid, Ajakirjandusmaja ja Plaanikomitee (nüüd Majandusministeerium) hoone. Gonsiori (end. Lomonossovi) tänavale ehitati raadiomaja, televisioonimaja ning hotell "Kungla". uusehitised kerkisid ka Liivalaia (end. Kingissepa), Raua (end. Gogoli), Virmalise tänaval jm.

Jätkus kesklinna kahe tähtsama ansambli - Viru väljaku ja kultuurikeskuse kujunemine. Viru väljakut pidi esialgse planeerimiskava kohaselt (O. Keppe, V. Meigas) kolmest küljest ümbritsema haldushooned, neljas külg pidi avanema vanalinna haljasvööndile. Selle kava järgi ehitati eri aegadel elamud Gonsiori tänavale (1956) ja Narva maanteele (1958), kaubamaja (1960) ja teenindusmaja (1975). Hiljem muudeti esialgset ideed tunduvalt - vanalinna rohelise vööndi idaküljele paigutati hotell "Viru"; seega osutus väljak hoonestatuks kõigist neljast küljest ega avanenud enam vanalinna suunas. Kultuurikeskuse ja vahetult sellega seotud Rävala pst. planeerimiskavad viidi aga üldjoontes ellu.

Väga viljakad oli Tallinna linnaehituslikus arengus 1970.-ndate aastate teine pool, seda eelkõige seoses XXII olümpiamängude purjeregati läbiviimisega Tallinnas. Valdav osa ehitisi koondati linna kirdeossa. Uuendati Narva mnt. hoonestatust ja Pirita tee koos mereäärse piirkonnaga. Sinna ehitati hulk elamuid ja ühiskondlikke hooneid, sh. ETKVL-i ja Teenindusministeeriumi hooned, uus nelja sõidureaga Pirita tee ja üle 3 km pikk kaldaäärne osa, purjespordikeskus, uus Pirita sild, Pirita kaubandus- ja teeninduskeskus ning rannahoone. Mitmed neil aastaid alustatud ehitised valmisid hiljem: TPedI raamatukogu (1983), elamud Narva mnt. ja Uus-Sadama t. nurgal (1985), Raua t. 1 (1984) ja 11 (1984). Sel perioodil kerkisid hotell "Olümpia", lennujaam, kaubahall vanalinnas. Oluline koht Tallinna struktuuri arengu seisukohalt on kesklinna mereäärsele alale ehitatud Tallinna linnahall, millega seostati kesklinn merega. Enamiku selle perioodi ehitiste arhitektuuriline kvaliteet oli küllaltki kõrge, neist kaks - purjespordikeskus ning linnahall pävisid NSV Liidu riikliku preemia (vastavalt 1982 ja 1984) ning hotell "Olümpia" ENSV riikliku preemia (1983).

Üheaegselt uusehitistega tehti ära ka suur töö arhitektuurimälestiste restaureerimisel ja vanalinna hoonete regenereerimisel. Vanalinna ajaloolise kompleksi säilitamisele ja sellele tänapäevase funktsiooni leidmisele panid aluse vanalinna arhitektuuri ja linnaehitusajaloo uurijad R. Zobel ja H. Üprus 1960.-ndatel aastatel. 1966. a. loodi ENSV valitsuse määrusega vanalinna riiklik kaitsetsoon.

1990. aastaks moodustas linna territoorium 158 240 ha, koos Maardu ja Sauega aga 184 500 ha, elanikkond oli vastavalt 484 400 ja 505 100.

Dmitri Bruns

Eesti arhitektuur I. Üldkoostaja V. Raam. Tln., 1993


VAATAMISVRSUSED:
 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee