|
|
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
| |
Angerja küla
Angerja küla asub Raplamaal Kohila vallas Vääna jõe ülemjooksul, mida kohapeal nimetatakse Angerja ojaks. Külaga on liidetud Angerjamäe küla. 2000. a. rahvaloenduse andmeil oli külas 76 elanikku.
Angerja küla kohta on esmateade aastast 1241 (Angaer), mõisat (Angern) koos selle juurde kuuluva veskiga on märgitud aastal 1424.
Angerja ja selle kõrval asuv Pahkla on tiheda ja põlise asustusega paigad. Seda tõestavad arvukad kultusekivid ja muud muistised ümbruskonnas, samuti mitu aardeleidu viimastel aastakümnetel. Külade varast arengut soodustasid õhukesed paepealsed mullad, mis taluvad teistest paremini aleviljelust. Muistse vabadusvõitluse ajaks 13. sajandi alguses oli siin juba elanikkond varaliselt kihistunud ning esimeseks Taani kuninga vasalliks sai kohalik eesti soost ülik Haenrich fan Angern.
Arhitektuurimälestisena kaitse all olev Angerja vasallilinnus on vanemaid kiviehitisi Rapla maakonnas.
Linnus asub Angerja oja paremkaldal umbes 700 m teest ülesvoolu. Hoone oli ristkülikukujuline kahekordne paekivist ehitis, mille all asusid keldrid. Kindlustatud eluruumid paiknesid linnuse keskel, seda osa peetakse vanimaks ehitusjärguks. Linnuse algne osa ehitati 15. sajandi algupoolel, hiljem on seda korduvalt aja nõuetele vastavaks kohandatud ja ümber ehitatud. 16. sajandi alguses kuulus linnus Tallinna bürgermeistrile J. Viantile ja asjatundjate arvates (H. Üprus) sai maja just sel perioodil lõpliku ilme. Toonase ümberehituse stiil matkib Tallinna linnameistreid. Linnuse kaitsesüsteemi kuulus ka veetõke, mille moodustasid jõekäär ühelt poolt ja teisalt sügav vallikraav. Linnus hävis arvatavasti Liivi sõja käigus. Tänaseks on säilinud kuni 6 m kõrgused müüriosad. Kindlustatud maja tüüpi vasallilinnustest Eestis on Angerja kõige paremini ajahambale vastu pidanud.
Vasallilinnusest 200 m kirde pool leiti 1963. a. hõbeaare, mis sisaldas 12 hoburaudsõlge, käevõru, kaelavõru jm. Leid dateeriti 13. sajandi algupoolega. Samast leiti 1986. a. päästekaevamistel väikese, 3,7 x 3,5 m suuruse maja ase. Sellel oli tambitud savist põrand ning nurgas raudkividest laotud ahju jäänused. Männipalkidest maja oli ära põlenud arvatavasti 13. sajandil; samal ajal on tõenäoliselt hävinud kogu muinasküla, mille kultuurkiht on jälgitav 3 ha suurusel alal.
Kohila-Tuhala teest lõuna poole jääb viiest kivivarest koosnev kalmerühm. Ovaalse või ümmarguse põhiplaaniga kalmed on kokku kuhjatud suurtest raudkividest. Väliste tunnuste järgi dateeritakse neid meie ajaarvamise I aastatuhande algupoolega.
Lisaks neile on lähikonnas kaks rühma kultusekive. Esimene koosneb 5 kivist, millest kaks on otse kalmetes; kolmest kivist koosnev teine rühm on eelmistest 0,5 km põhja pool, otse nimetatud tee ääres. Lisaks loetletutele on küla maadel veel kultusekive ja kalmeid.
Eesti arhitektuur. Ãœldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
Lõugas, V., Selirand, J. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tln. 1989
Paidla, A. Raplamaa / Siin- ja sealpool maanteed. Tln., 1991
VAATAMISVÄÄRSUSED: |
|
|
|
|
