|
|
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
| |
Vigala vald
Vigala alevik asub Rapla maakonnas ja on samanimelise valla keskus. Vigala ümbrus on viljaka savipinnasega tasandik, mida läbivad Kasari lisajõed Konuvere, Teenuse jt.
Vigala ümbrus kuulus juba keskajal Uexküllidele - Vana-Liivimaa ühele võimukamale vasalliperekonnale ja oli nende käes kuni oktoobrirevolutsioonini. Nende võimu tugipunktideks kohapeal olid Vana-Vigala mõis, Vigala kirik ja linnus.
Vana-Vigala küla kohta on esmateade aastast 1426 (Sickenkos, hiljem Alt-Fickel).
16. sajandi alguse ürikute järgi olnud praeguse mõisahoone kohal Sikenkose mõisahoone, mille omanike vahetumisel hakkas B. J. Uexküll ehitama uut kahekordset kivist mõisahoonet. See valmiski 1772. a., kuid varsti tekkisid hoone seintesse praod, mis järjest laienesid. Hoone hävis oruveeru maalihkes kahe päeva kestel. Libisemine toimus plastilistel viirsavikihtidel. A. W. Hupel kirjutab (1774) loost ka oma teoses "Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland I".
1775. a. valmis eelmisest suurem kahekordne mõisahoone, mille ehitamisel endise ohu vältimiseks rammiti maasse 7 m pikkused palgid. 18. sajandil ehitatud Vigala mõisahoonet on hiljem korduvalt ümber ehitatud.
Vigala mõisahoones asub kaks 57 cm kõrgust marmor-reljeefi, seni teadaolevalt vanimad kunstiteosed Eestis (nende vanuseks hinnatakse 2500 aastat. Tõenäoliselt ehtisid need taiesed, millel on kujutatud viimset hüvastijättu surma läbi lahkunud perekonnaliikmetega, kunagi jõuka Pompeji kodaniku kodu. Vigalasse tõi nad kohalik mõisnik B. J. F. v. Uexküll, kes 1827. aastal tegi pikema välismaareisi, mille käigus külastas ka Pompeji väljakaevamisi.
Vigala ümbruse vaatamisväärsuste hulka kuuluvad eelkõige Vana-Vigala park (LKv) ning lehisepuistud. Vana-Vigala park asub Kasari jõe põhjakaldal ning siin on ligi 100 puu- ja põõsaliiki. Haruldasematest liikidest kasvavad pargis mandzuuria araalia, ajaani kuusk, dalekarlia kask jt. Park lõpeb Vigala parunite kodukalmistuga. Pargi põhjapiiril on paekivist 2 m kõrgune nn. Näljamüür, mille ehitasid Vigala talumehed 1867. a. ikaldussuve järel selle eest, et said mõisast leivavilja. Kivid toodi 20 km kauguselt Koongast. Pargi vastas üle jõe asus muistne ohvrihiis.
Hirvepark (LKv) asub Vigala jõe lõunakaldal. Seda metsaparki hakati rajama 1791. a. ning seal kasvab üle 60 puu- ja põõsaliigi, millest paljude seemned saadi akadeemik A. Middendorffilt. 1812. a. rajatud lehisepuistu on vanim võõrpuu metsakultuur Eestis. Pargi lääneosas tiigisaarel on omapärane mälestussammas, mille moodustavad ülestikku laotud 13 veskikivi. Nii suudetud ohjeldada kummitav mõisaproua.
Maalihkeid on Vana-Vigalas olnud hiljemgi. Kui 1934. a. sügisel lõpetati Konovere jõe alamjooksul süvendustööd ja veetase Vana-Vigala silla kohal 2 m alanes, libisesid tööliselamu, karjaköök, karjalaut ja loomaarsti elamu jõkke.
Kivi-Vigala küla
Kivi-Vigala külaga on liidetud lõuna poole jääv Naravere küla (1420 - Narbeke). Kivi-Vigala mõis kandis algul nime Gross-Fickel, hiljem Stein-Fickel. Alevik hakkas kiriku ümber kujunema 19. ja 20. sajandi vahetusel.
Kivi-Vigala vanim ehitis Vigala kirik on ehitatud esialgsel kujul 14.saj. I poolel ühelöövilise gooti stiilis kirikuna. Sellest ajast on säilinud aga ainult ehitise kooriosa, kuna pikihoone ja torn on pärit hilisemast ajast.
1933. a. ehitatud Vigala kiriku torn (arh. Alar Kotli) oli ühtlasi mälestusmärk neile kihelkonna meestele, kes langesid 1905. a. revolutsioonis, I maailmasõjas ja Vabadussõjas. Tahvlitel torni seinas on hukkunute nimed, tahvlite kohal konsoolidel seisavad graniitskulptuurid "Sõdur" ja "Talumees" (raiunud R. Hammer-Vasser mehaanilisel menetlusel). Kõrgel kiriku ukse kohal asub Vabadusrist. Torn ennistati algsel kujul mais 1988, esimesena Eesti vabadussambaist.
Enge jõe põhjakaldal kirikust idas asub Vigala kalmistu. Kiriku lähemas ümbruses on mõned keskaegsed kiviristid. Kalmistule on maetud kirjanik ja ajakirjanik Mihkel Aitsam, 1905. a. revolutsiooni ohvrid Bernhard Laipmann ja Tõnis Ervin, folklorist M. J. Eiseni ja V. Tormise vanemad.
Vigala linnus kirikust läänes ehitati jõe paremkaldale aastail 1420 - 1440. Koos Velise ja Kasti linnuse ning Koluvere lossiga kuulus ta Lääne-Eesti keskaegsesse kindlustustesüsteemi. Vigala kants sai tugevasti kannatada Liivi sõjas 1560. a., kuid ehitati uuesti üles. Lõplikult hävis ta 1581. a. Linnuse mõõtmed olid 24 x 21 m, müüride paksus ulatus 4 meetrini. Linnust kaitses kolmest küljest jõgi, neljandast küljest vallikraav. Vigala linnuses suri "viimane Liivimaa rüütel" Caspar v. Oldenbockum, üks ordumeister Kettleri paremaid väepealikuid, kes oli Sipas saanud rootslaste kahurikuulist raskesti haavata.
Lossi külje all asus Kivi-Vigala vanim, Tzelgerue veski, mida esmakordselt mainitakse 1420. a. ja mis töötas veel 1663. a.
Kivi-Vigalast 6 km kaugusel Poti Silla maanteed loode suunas asub Kesk-Vigala, noorim kolmest Vigalast. Kesk-Vigala nimi võeti kasututele 1877. a., kui siia, Vigala valla keskossa, püstitati vallamaja.
Kirj.: Paidla, A. Raplamaa / Siin- ja sealpool maanteed. Tln., 1991
Tiigid
Vigala lossi valitses korra väga rikas, aga kuri proua, kes oma rahvast töödega kangesti vaevas. Viimaks said kõik tööd otsa. Siiski ei lasknud proua inimesi koju puhkama. Ta arvas uue töö, mis pidi inimesi kauaks ajaks kinni pidama. Ta laskis kaevata suure, veerand versta pikkuse sügava tiigi ja sinna mitu saart teha. Ühe saare peale laskis ta kaksteistkümmend veskikivi üksteise otsa püsti panna, istus nende peale ja vaatas siis ülevalt kõrgelt rahva tööd pealt. Kui esimene tiik valmis sai, laskis ta selle otsa teist, ümmargust kaevama hakata. Selle tiigi keskele jäeti väike saar.
Juba oli tiigitöö kaunis kaugele jõudnud, kui proua ühel päeval jälle töötegijate juurde tuli, saare peale sammus ja sealt vaatas, kuidas kaevati. Töö läks proua meelest liiga pikkamisi edasi: ta hakkas valjusti käratsema ja sõimama ja ähvardas töötegijaid palju kangemale tööle panna. Kui see ümmargune tiik valmis saavat, tahtvat ta kolmanda tiigi kaevata lasta, mis kolm korda nii pikk, nii sügav ja lai kui kaks esimest kokku.
Kuna proua nõnda töötegijatega veel pragas, tuli korraga vaskuss maa seest välja, nõelas prouat ja kadus siis jälle. Proua ei saanud enam paigastki ära: mõne silmapilgu pärast oli ta juba surmaohvriks saanud.
Ta maeti sinnasamasse tiigi saare peal, kus uss teda nõelas. Haua peale pandi püsti aga mälestuskivi, kuhu rõngas uss välja raiutud. See kivi oli veel hiljuti saare peal näha, aga nüüd on ta ajahamba käes kõdunenud.
Tiigi kaevamine jäi proua surmaga pooleli. Tiik ei ole enam nii sügav kui esimene. Kolmat tiiki ei kaevatud enam.
J. M. Eisen. Esivanemate varandus. Sinisukk, 2000
.
VAATAMISVÄÄRSUSED: |
|
|
|
|
