11:56 kolmapäev, 28.06.2017
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
TartumaaLinnadTartu
 
Tänavad (48)
Eha, Elva, Era, Gildi, Haava, Hermanni, Hurda, Jaama, Jaani, Jakobi, Kalevi, Kastani, Kreutzwaldi, Kroonuaia, Kungla, Kuperjanovi, Küütri, Lai, Liivi, Lille, Lina, Lutsu, Magasini, Munga, Narva mnt, Näituse, Oru, Pargi, Pepleri, Puiestee, Puusepa, Raadi, Raekoja plats, Riia, Rüütli, Salme, Struve, Sõbra, Tiigi, Toomemägi, Tõnissoni, Tähe, Tähtvere, Vallikraavi, Vanemuise, Veski, Õpetaja, Ülikooli
 
  Tartu linn

Tartu linn paikneb Suur-Emajõe soisel lammil, veerudel ja pervedel keskusega jõe paremkaldal. On kujunenud ajalooliste liiklusteede - jõe ning Lõuna- ja Põhja-Eestit ühendanud maismaatee ristumiskohale. Ülekäigukoht on kulgenud piki kõrgemaid seljandikke või saari Laia - Vene t. joonel. Toomemäe neemiku kaguosas paikneva muinaslinnuse kõrvale oli oletatavasti I aastatuhande teisel poolel tekkinud püsiasula, mis järk-järgult jõe suunas laienedes kujunes 13. sajandi alguseks varalinnaliste elementidega asulaks, hõlmates suure osa hilisema keskaegse linna territooriumist. Oli Otepää kõrval Ugandi maakonna teiseks keskuseks. Esmamainitud 1330. a., mil Jaroslav Tark rajas siinse linnuse kohale oma tugipunkti Jurjevi, mis püsis kuni 1061. a.

Pärast vallutusi 1224. a. kujundati Tartu piiskopkonna halduskeskuseks. Puidust maalinnuse asemele ehitati kivist piiskopilinnus (mainitud 1234), Toomemäe põhjaossa kujunes piiskopiasula Peeter-Pauli toomkirikuga ning toomkapiitli ja aadlike elamutega. Asula Toome jalamil kujunes piiskopist nominaalselt sõltumatuks linnaks, mis umbes 13. sajandi keskel sai Riia õiguse. 13. sajandi lõpust kuulus Tartu Hansa Liitu. Keskaja lõpus oli Tartu (algselt tõenäoliselt Tarbatu) kogupindala koos Toomega 27,6 ha, sellest all-linn 20,7 ha. Linna ja Toomet ümbritses umbes 2 km pikkune ringmüür. Emajõega risti olev muinasaega ulatuv, kiilukujulise põhiplaaniga turuplats (tänapäeval Raekoja plats) paiknes linna kaguküljel Siit lähtusid tänavad Toomele, Saksa värava kaudu üle jõe Tallinna ja Narva suunas ning Riia ehk Andrease värava kaudu lõunasuunalistele kaugteedele. Väljakul olid raekoda, vaekoda, apteek, hiljem ka Mustpeade kompanii hoone. Turuplatsi läheduses, praeguse ülikooli peahoone kohal oli Maarja kirik, sellest põhja pool Rüütli ja Jaani t. vahel Jaani kirik. Linna põhjaosas kulges Toomelt Emajõe-äärse Vene tänavani Lai tänav naistsistertslaste Katariina kloostri ja Pühavaimu kirikuga (hiljem naisfrantsisklaste klooster). Samas läheduses paiknesid ka Novgorodi ja Pihkva kaupmeeste Georgi ja Nikolai kirik, mida kasutati ka kaubahoovina. Võimalik, et Laial tänaval oli ka Vene turg. Linna kirdeosas linnamüüri ääres paralleelselt Emajõega paiknesid dominiiklaste ja frantsisklaste kloostrid. Mitmed kõrvaltänavad olid orienteeritud jõele ning lõppesid väravaga. Keskaja lõpus oli põhiosa hoonestusest kivist (maakivist ja tellisest); soise lammi tõttu oli suur osa ehitisi rajatud parvalusele. Tartu oli Riia kõrval teiseks tellisarhitektuuri keskuseks Vana-Liivimaal.

Linnasarase ja eeslinnade kohta täpsed andmed puuduvad. Linna lõunaküljel tänapäeva Kalevi tänava piirkonnas oli Alevaküla, selle lähedal Riia tänava ääres Antoniuse ja Anna kabelid kalmistutega. Tähtvere mäe all oli Jakobi surnuaed. Holmil (saarekesel Saksa värava vastas) ja üle jõe oli oletatavasti samuti eeslinn; tänapäevase Tuule tänava ümbruses Püha Jüri leprosoorium kabeliga. Linnale kuulus ka Raadi mõis.

1558. a. alistus tartu Vene vägedele ja oli nende valduses kuni Liivi sõja lõpuni. Linnusesse asus õigeusu Tartu-Viljandi piiskop. Esialgu säilitas linn omavalitsuse, hiljem põhiosa elanikest küüditati ning linn rüüstati. 1578. a. põletasid rootslased eeslinnad maha. Jam Zapolski rahuga läks Tartu 1582. a. Poola valdusse. Tollal oli siin 179 eramaja ja 74 tühja krunti; elanikke oli umbes 1000 - 1500. Tugevasti purustati linn 17. sajandi alguse Poola-Rootsi sõdades. 1625. a. läks Tartu pikemaks ajaks (vaheajaga 1656-61) Rootsi võimu alla ning olukord mõneti stabiliseerus. Aastatel 1629-42 oli siin kindralkubermangu keskus, 1632. a. avati ülikool. Linn hõlmas üksnes keskaegse territooriumi. 1667. a. tulekahjus hävis umbes 60 hoonet; seejärel kavandati tänavavõrgu õgvendamist, kuid uute vundamentide parvaluste rajamine polnud vaesunud linnale jõukohane. Peamise ehitusvõimsuse hõivas uute kindlustuste rajamine alates aastast 1667 või 1668. Aastal 1693 valmis uus barokne raekoda. Põhjasõja eel (1699) loendati linnas 219 maja, neist 141 kivist; elanikke oli umbes 2000.

Põhjasõda tõi uue allakäigu: 1704. a. vallutasid linna venelased, kes 1708. a. lahkudes õhkisid kindlustused ja suure osa hoonestusest. Sõjajärgne kosumine oli pikaldane; 1735. a. loendati 69 maja, neist 8 kivist. Ehitustegevus hoogustus sajandi teisel poolel: 1764. a. oli kesklinnas juba 200 maja, neist 31 kivist, lisaks 200 elamut eeslinnades. Alates 1763. a. kavandati Tartust suurejoonelist, Puiestee tänava jooneni ulatuvat kindluslinna kasarmute, sõjakooli, arsenali jt. ehitistega. Ent 1775. a. puhkes hiidtulekahju, mis hävitas 2/3 hoonestusest; säilis 156 ehitist, peamiselt eeslinnades. 1782. a. kustutati Tartu kindluslinnade nimekirjast.

Tulekahjule järgnes riigi toetusel linna intensiivne taastamine. Juba 1775. a. valmis uus linnaplaan, mis nägi ette tänavate õgvendamist, laiendamist ja linna reeglipärast väljaehitamist. 1776. a. jõustus uus ehitusmäärustik, mis fikseeris kiviehitiste piirkonnad ning hoonete korruste arvu. Koos jõelähedaste kindlustuste likvideerimisega rekonstrueeriti Raekoja plats, kus 1784. a. valmis Kivisild, 1786. a. aga raekoda. Algas vanalinna kokkukasvamine eeslinnadega. Peatänavaks sai linna läbiv Riia - Peterburi postmaantee, mille äärde oli lubatud ehitada üksnes kahekorruselisi kivimaju. Tartu jagati kolmeks linnajaoks: I ehk kesklinn, II ehk Riia eeslinn(Riia t. ümbrus) ja III ehk Peterburi eeslinn (Ülejõe). 1792. a., mil Tartus oli üle 4600 elaniku, oli I linnajaos 179 maja, II-s 185 ja III-s 172 maja.

19. sajandi esimesel poolel jätkus linna areng. Ülikooli taasavamine 1802. a. muutis oluliselt ka linna ilmet. Endise Maarja kiriku kohale ehitati aastatel 1803 - 09 ülikooli peahoone. Aja jooksul jäätmaaks muutunud Toomemäele püstitati õppehooneid ja rajati park.

Tulekahjujärgsete ehitistega jõudis Tartusse varaklassitsism, kus Venemaalt pärit eeskujud põimusid Saksamaalt tulnud tsunftimeistrite vahendatud saksa traditsioonidega. Ülikooli peahoone märgib kõrgklassitsimi algust. Järgnevalt kujundas ehitiste ilmet tüüpfassaadide määrus 1809. a. Sajandi esimesel kolmandikul kujunes ulatuslik klassitsistliku üldilmega linnaansambel, millel polnud vastet kogu Baltikumis. Tartu klassitsism mõjutas ka Lõuna-Eesti väikelinnade ja mõisahoonete arhitektuuri.

Kaur Alttoa

19. sajandil oli Tartu majanduslik areng kuni raudtee ehitamiseni aeglane, elanike arv siiski kasvas (1862. a. 13800). Hõreda hoonestusega Toometaguse piirkonna linnaehituslikku kujunemist mõjutas 1860. a. asutatud Saksa Käsitööliste Seltsi hoone, suveteatri ja tiigiga aia rajamine, mille juurde viisid linna poolt Aia (Vanemuise) ja Tiigi tänav. Edaspidi suurenes Ülejõe osatähtsus: 1869. a. toimus siin esimene eesti üldlaulupidu, 1870. a. asus Jaama tänava majja 1865. a. asutatud laulu- ja mänguselts "Vanemuine", samal aastal valmis õigeusu Jüri (Georgi) kirik. 1848. a. asutatud Veterinaariakool muudeti 1973. a. Veterinaaria Instituudiks hoonetega Peterburi (Narva) maanteel.Linna hoonestatud ala laiendus planeeriti 1870.-ndail aastail Ülejõel Allee (Puiestee) t. äärsele, Jaama linnamõisale kuulunud piklikule alale, mille Raadi mõisaga külgnevasse serva olid juba 18. sajandi lõpus rajatud kalmistud. Mitme ehitisega täienes 1870.-ndail aastail ülikool: Toomemäele ehitati haavakliinik, Ülejõele vaimuhaiguste (närvi-)kliinik. Alanud majanduslikku elavnemist tähistas Tartu Panga hoone ehitus raekojaesisel Suurturul (1879). Ülejõel valmis linnaehitusliku dominandina ürgoru veerul Peetri kirik (1884). Tartu arengut mõjutas oluliselt raudtee, mis ehitati linnast läänes läbi Tähtvere mõisale kuulunud maa; 1876. a. valmis Tartu-Tapa ja 1889. a. Tartu-Valga raudteeharu. 1885. a.kinnitatud linnaplaani järgi laienes linna saras raudtee lähisesse: jaamahoone juurde rajati lai diagonaalne puiestee Maarjamõisa (Kuperjanovi) tänava jätkuna. Ette oli nähtud hoonestada Veski tänava piirkond ja Vallikraavi tänava äärne. Kiviehitiste tsooni suurendamine kajastas linna ärikeskuse laienemist vanalinnast kagusse ja Ülejõele linnasüdame vastas. Linna tähtsust meditsiinikeskusena suurendasid 19. sajandi lõpul avatud erahaiglad. Aastail 1880-1900 asutati Tartus kaheksa suuremat tootmisettevõtet. Tööstusehitistest tõusis esile õllevabriku "Tivoli" (A. Le Coq) hoonekogum Tähtveres. 19. sajandi teise poole uusehitistes valitsesid neorenessanss ja -klassitsism, mida täiendas sakraalehitiste neogootika. Sajandi lõpuks oli suurem osa linna territooriumist - Ülejõe, Karlova-Aleksandri-Turu t. piirkond ja Supilinn hoonestatud aguli tüüpi puitelamutega; korterite üldarvust olid 62 % köök-toad või vaheseinaga (säärvandiga) eraldatud köögiga toad. Esinduslikemaid elamuid ehitati oruveeru ja raudtee vahelisse, haljasrohkeks kujunenud Toome-tagusesse, kus mitmed elamud paiknesid parkaedades. Elanikke oli 1897. a. juba 41 200.

20. sajandi alguses süvenes Tartu tähtsus kultuuri- ja hariduskeskusena. Eesti kultuuriloos omavad erilist kohta eesti haritlaskonna rahvusromantilist suundumust kajastava arhitektuuriga Eesti Üliõpilaste Seltsi hoone (1902) ja "Vanemuise" seltsimaja (1906). Samal ajal rajati uusi tootmisettevõtteid: 1907. a. telefonivabrik Ülejõel, 1913. a. optikariistade ja -aparaatide tehas raudteelähises piirkonnas, saeveskid Emajõe-äärses kaguosas; linnasüdames oli mitu trükikoda. Elamuehitus laienes linnaga külgnevale Tähtvere ning Karlova mõisa maale. Viimasel tekkinud suurem Karlova linnaosa hoonestati oruveeru ja Võru t. vahelisel alal peamiselt mitme korteriga kahekorruseliste puitelamutega; linnaosa lõunapoolses Taga-Karlovas ehitati väikeelamuid. Kesklinnas tehti elamutele juurde- ja pealeehitisi, esimesed korrused rekonstrueeriti sageli ärideks. I maailmasõja eel valmis mitu suuremat ehitist: juugendstiilis tuletõrjehoone Emajõe-äärsel Söögiturul (1912), ülikooli instituutide hoone Aia (Vanemuise) tänaval (1914), kliinikud Maarjamõisas (1915), prof. M. Rostovtsevi asutatud eraülikooli hooned Savi (Näituse) tänaval (1912), Pauluse kirik Riia tänaval (1915), linnakool Botaanika tänaval (1912), tütarlastegümnaasiumi hoone Viljandi (Tõnissoni) tänaval (1915). Alustati Saksa teatri ehitamist (valmis 1918). Ühiskondlikke hooneid valmis ka Karlova linnaosas: seltsi "Karskuse Sõber" hoone, ringkaupluste hoone, õigeusu kirik. 1913. a. oli Tartus elanikke 45 100. Hoonestatud alad endise Karlova ja Tähtvere mõisa maal liideti linnaga liideti 1916. a., saras suurenes 859 hektarini.

Eesti Vabariigi algaastail toimunud mõisate riigistamine võimaldas ka Tartu territooriumi laiendada, linna pindala suurenes 1234 ha võrra. Uute tööstusettevõtete korrastatud paiknemist võimaldas linna lõunaossa kavandatud Ropka tööstusrajoon, mida läbis 1923. a. valminud raudteeharu jõesadamasse. Ropkas tekkis mitu uut tööstusettevõtet: "Tegur", eksporttapamaja jt. Lähedusse kavandati Taga-Karlova jätkuna Ropka-Piiskopi aedlinnaline eramupiirkond (arhitektid A. Eichhorn ja A. Soans). Hoogustuva ja riiklikult ergutatava elamuehituse vajadusteks planeeriti keskse allee ja kaarjate tänavatega Tamme linnaosa (1923, arh. E. J. Kuusik). Linnavalitsuse vahenditega ehitati 2-3-toaliste korteritega elamud Botaanika ja Liiva tänava (arh. E. J. Kuusik) ning hiljem neli ridaelamu tüüpi töölismaja Ropkas (arh. A. Matteus). 1926. a. valmis raudbetoonsild (Vabaduse sild) üle Emajõe Laia - Vene t. joonel, põlenud puusilla kohal. Mõlemale jõekaldale linna põhjaservas kavandatud rahvapargist sai teoks ujulakompleks Emajõe vasakkaldal (1929). Korrastati Emajõe kaldaäärne kesklinnas Kivisilla ja Vabadussilla vahel, kuhu rajati Vabaduse puiestik (arh. A. Matteus) ning 1933. a. paigaldati Kalevipoja kujuga Vabadussammas (skulptor A. Adamson). Majanduskriisi aastail 1929-31 ehitati Tartu-Petseri raudteeharu. 1930.-ndatel aastatel alustati Tähtvere linnaosa hoonestamist (planeering 1928, arh. A. Matteus). Samal ajal ehitati kesklinnas ja selle lähistel üksikuid 3-4-korruselisi üürimaju. Jätkus tammelinna hoonestamine. 1930.-ndail aastail valminud ühiskondlikke hooneid iseloomustab funktsionalistlik plaanilahendus ja suuremal või bähemal määral klassitsismist mõjutatud välisilme, mis sobis ajalooliselt kujunenud linnaansamblisse. Linna keskosa suuremad ehitised olid Eesti Panga Tartu osakonna hoone (1936), turuhoone (1937) ja "Vanemuise" teatrisaali juurdeehitis (1939). Ülikooliehitised täienesid silmakliiniku ümberehitatud hoonega Kuperjanovi tänaval (1938) ja Instituutide hoonega Jakobi t. (1939); Veterinaaria Instituudi hoonekompleksi Narva maanteel lisandus loomakliiniku hoone (1938). Karlova linnaosas valmis Kommertskooli hoone (1939). Kaitseliidu hoone (1940) ehitamisega Jaama väljakule pandi alus uue esindusliku linnaehitusliku sõlme kujunemisele. 1940. a. oli Tartus elanikke 59 500, saras hõlmas 2149 ha.

II maailmasõjas hävis üle 50 % elamuist, paljud ühiskondlikud hooned ja rajatised: "Vanemuise" teatri- ja kontserdimaja, hulk ülikoolihooneid, Eesti Rahva Muuseumi hoone Raadil, viis koolimaja, Maarja kirik, mõlemad sillad. Vanalinnas olid põlenud Jaani kirik ja Suurturu (Raekoja platsi) lõunakülg. Pärast sõda jätkus Tartu areng haridus- ja teaduskeskusena. Linna üldplaan koostati 1945. a. (arhitektid P. Tarvas ja A. Soans) ning 1954. a. valmis generaalplaan (arhitektid J. Fomin, H. Arman, A. Soans), mida korrigeeriti 1959. a. (A. Soans). Taasatamistöödega loodi kauaaegse Tartu linnaarhitekti A. Matteuse juhendamisel sõjapurustuste kohale avarad haljasalad vanalinnast kagus kuni Riia tänavani ning südalinna vastas Ülejõel kuni Narva maanteeni. Elamuehitus oli alguses tagasihoidlik, aastail 1946-55 valminud elamuist (arvestamata eramuid) oli umbes 50 % taastamised. Pereelamute ehitus jätkus Tammelinnas, Raadil, Tähtveres ning ka Ülejõel Kivi ja Mäe tänava piirkonnas. Taastati ja laiendati ülikoolihooneid (võimla, Keemiahoone jt.); ülikooli kirik rekonstrueeriti raamatukoguks; alustati üliõpilaste ühiselamute rajamist. 1951. a. asutatud Põllumajanduse Akadeemiale anti ülikooli põllumajandus-, metsandus- ja veterinaariateaduskonna hooned ja alad kesklinnas, Leningradi (Narva) maanteel ja Raadil. Akadeemia peahooneks sai endine Kaitseliidu hoone, millele tehti juurdeehitised piki Riia ja Võru tänavat. Hooneesise, tol ajal Lenini nime kandva ansambli kavandas arhitekt R.-L. Kivi (1952, teostus 1953-57). Vanalinna miljöö seisukohalt oli oluline Raekoja platsi lõunaküljele ansamblit arvestava kujundusega elamute-ärihoonete ehitus (arhitektid A. Matteus, I. Jaagus). Riia - Narva maantee kohal rajati üle Emajõe Võidu sild; sõjas hävinud Kivisilla asemele püstitati jalakäijate raudbetoonist kaarsild. Elamuehituse hoogustumisega 1960.-ndate aastate alguses hoonestati sõjapurustustega alad tüüpelamutega. Uus generaalplaani korrektuur valmis 1963. a. (arhitektid V. Parker ja H. Reissaar). Elamuehitusele Ülejõel pani aluse 1964. a. koostatud detailplaneering (arhitektid M. Palm, I. Jaagus, ins. K. Ruubel). Alustati Pärna tänava piirkonnas. Tüüpelamuid ehitati samal ajal ka Betooni - Vaksali tänava ja Võru - Tähe tänava kvartalis. Aastaid 1961-65 iseloomustab ka elav eramuehitus, tihendati enne sõda hoonestatud alasid.

1960.-ndail aastail ehitatud ühiskondlike hoonete modernistlik arhitektuur mõjutas oluliselt südalinna ilmet: kaubamaja ja teenindusmaja Riia tänava ääres, restoran "Kaunas" Emajõe kaldapealsel ning südalinna arhitektuurse dominandina uus "Vanemuise" teatri- ja kontserdihoone. Algsel kujul taastati pärast tulekahju ülikooli peahoone (1967). EPA uut kompleksi hakati rajama Tähtvere mõisasüdamega külgnevasse linna loodeossa, esimesena püstitati sinna mehhaniseerimisteaduskonna hoone. Varikul Riia maantee ja ringtee ristmiku lähedal alustati akadeemialinnaku rajamist (TA Füüsikainstituudi laborihoone, elamud).

1970.-ndate aastate alguse elamuehitus kandus Emajõe vasakkaldale linna kaguossa planeeritud Annelinna. Tartu generaalplaani järgmine korrektuur valmis 1974. a. (arhitektid M. Port, M. Meelak, O. Zhemtshugov, R.-L. Kivi), selles arvestati kesklinnale 1972. a. koostatud detailplaneeringu (arh. R.-L. Kivi) ja 1973. a. kehtestatud vanalinna kaitsetsooniga. Esmakordselt leidis läbitöötamist ka linna lähitsoon. 1976. a. valmis vanalinna regenereerimise projekt (arhitekt R.-L. Kivi, kunstiajaloolased N. Raid ja E. Parek). Linnapiiri laiendati generaalplaani järgi 1977. a. Ülikooli 1970.-ndate aastate suuremad uusehitised olid füüsikateaduskonna hoone Tähe tänava alguses ja kaks 9-korruselist üliõpilasühiselamut Narva maanteel. Meditsiinikeskuseks kavandatud Maarjamõisas valmisid kliiniline haigla ja lastehaigla.

1980.-ndatel aastatel laiendati Veeriku elamupiirkonda. kuna eramuehituseks sobivad maa-alad linna piires olid ammendumas, kavandati linnast kagusse uus aedlinnaline Ihaste elurajoon (1982, arhitektid M. Meelak ja U. Elmik), kuhu nähti ette ka ridaelamute ehitus. Juubeliaastapäevaks 1982. a. täienes ülikooli hoonestu: valmis auditooriumikorpus Tähe t., kehakultuuriteaduskonna õppehoone sportmängude ja kergejõustikuhalliga Ülejõel (monteeritav ehitis) ning ülikooli sõjajärgse suurima ehitisena teadusraamatukogu Toome-taguses. Tähtverre ehitati EPA metsamajanduse ja maaparanduse teaduskonna õppekorpus ning Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudi hoone. Pärast sõda Tartusse rajatud tööstuse vajadusteks laiendati piki Emajõe kallast Ropka tööstusrajooni. Linna loodeossa rajati raudteeäärne Ilmatsalu tööstusrajoon. Väiksem tööstusrajoon kujunes Anne elurajooni vahetusse lähedusse. 1973. a. käiku läinud Tartu majaehituskombinaadi 5- ja 9-korruselisi paneelelamuid (nn. Tartu maja) püstitati Tartus peamiselt Annelinnas, aga ka teistes Eesti linnades (Kohtla-Järvel, Võrus) ning väljapool Eestis (Kogalõmis, Slavutitshis jm.).

1990.-ndatel aastatel riiklik elamuehitus seiskus, põhiliseks kujunes pere- ja ridaelamute ehitus. Väikeelamutega Räni elurajoon planeeriti linna lääneossa ringtee ja Tartu-Valga raudteega külgnevale alale (1993, arh. R. Kurss). pere- ja ridaelamutega on kavas hoonestada endise Nõukogude Liidu sõjalennuvälja juurde rajatud linnaku, nn. Hiinalinna ala Jaamamõisa elurajoonis (1995, arh. I. Merzin). Südalinn täienes aastatel 1994-95 mitme uusehitisega: valmis postimaja Vanemuise, Aleksandri ja Ülikooli tänava vahelises kvartalis (arh. J. Siim), Barclay skvääri ääres Hansapanga hoone (arhitektid R. Rõõmus ja T. Sooväli, välislahendus arh. K. Kliimand) ja ERA Panga hoone (arhitektid E. Lüüs, E. Eharand ja T. Soans). Arhitektuurikonkursil võitnud projekti järgi püstitati Lossi tänavale TÜ humanitaarteaduskonna hoone (arh. A. Tambek). Tähtveres valmis laululava (arhitektid R. Smushkin ja J. Siim). Kesklinna ja Ülejõe vahelist ühendust parandas Kroonuaia silla (arh. A. Lunge, konstruktorid J. Aare ja V. Kuulbach) ehitus Kroonuaia ja Sauna tänava teljele (1995). Aastatel 1993-96 kehtestati Tartu arheoloogiline kaitsevöönd ning linnaehituslikud kaitsealad Tammelinnas, Karlova linnaosas, Toome-taguse - Vaksali tänava piirkonnas ja Tähtveres. 1995. a. valmis Tartu kesklinna üldplaneering (arhitektid M. Preem, R. Kurss ja J. Ranniku), mis määras kaitsealuse vanalinna edasise hoonestamise ja maakasutuse põhimõtted.

Elanike arv 104 907 (1995), linna saras hõlmab 3679 ha.

Oleg Kotshenovski (lühendatult)

Eesti arhitektuur. Üldkoostaja V. Raam. Tln., 1999
 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee