|
|
 |
 |
 |
 |
 |
 |
 |
| |
Vändra alev
Vändra alev asub Pärnu maakonna kirdeosas ning on samanimelise valla keskuseks. 2000. a. rahvaloenduse andmeil elas alevis 2652 inimest.
13. sajandi algul oli asustus suhteliselt hõre. Üks muinaslinnus Vändra ümbrusest on teada - Mädara linnamägi, mis asub Vändra-Paide maantee lähedal Mädara jõe ääres, maanteesillast 200 m kagu pool. See on üks muistse Alempoisi väikemaakonna kahest linnusest. Jõgi piirab seda lõunast ja läänest, põhjast jõkke suubuv oja, idast sood. Linnuse jõepoolne külg on väga järsk ja siit avaneb haruldaselt ilus vaade ümbritsevatele luhtadele, niitudele ja metsadele.
Esmakordselt on Vändrat mainitud külana 1515. a. (Wenderskulle). Sama sajandi teisest poolel rajati Vändra mõis (Fennern), mis 1844. a. jagati Vana- ja Uue-Vändra mõisaks. Praegu on Vana-Vändra mõisahoone on varemeis. Mõisa pargis asub laululava. Uue-Vändra mõis asus Paide maantee ääres Käru jõe kaldail. Uue-Vändra mõisahoone, mis põletati 1905. a., ehitati üles, kuid hävis uuesti II maailmasõjas. Siin asub Vändra metskonna keskus. Keskusehoone ümber on Rõusa park. See on metsailmeline ja liigirikas. Rohkesti on eakaid puid.
1624. aastast on teade Püha Martini puukiriku ehitamise kohta. Praegune Vändra kirik asub Kirikumäel suurte kuuskede all. See lihtne ühelööviline kirik on ehitatud 1787. a. Torni sai ehitis endale 19. sajandi lõpupoolel. Kiriku taga on kalmistu, kuhu on maetud mitmed tuntud kultuuritegelased, nagu Ernst Sokolvski, Lilli Suburg, Jüri Peterson, Mart Kiirats (Mats Mõtslane), Mihkel Lüdig. Tähelepanu väärib Vändra-Suuremõisa tee ääres asuv kirikumõisa park oma eakate puudega.
Vändrast kagu pool oli Suurejõel Pärnu jõe äärde kujunenud väike tööstuslik keskus (vesiveski, varem ka vasekoda). 19. sajandi I poolel rajati Vändrasse klaasivabrik, mis seiskus Eesti Vabariigi päevil. Raudteeühenduse sai Vändra 1928. a.
Vändra alev on Pärnumaa kirdepoolse osa peamine kultuuriline ja majanduslik keskus. Juba Eesti Vabariigi ajal kujunes Vändra üsna suureks majandus- ja kultuurikeskuseks ning oli ligi 1000 elanikuga suuremaid kirikualevikke Eestis. 1945. a. muudeti Vändra linnatüüpi aleviks, aastatel 1950 - 1962 oli Vändra rajoonikeskuseks, millega seoses alev kasvas kiiresti.
Arhitektuuriliselt on huvitav 19. sajandist pärinev magasiait. Selle pika maakividest hoone fassaadil on viis kaart, mida kannavad massiivsed piilarid.
Arheoloogiamälestisena on kaitse all nn. Vanakirikumäel asuv maa-alune kalmistu Kabeliase (15. - 18. saj.).
Aastail 1866 - 1924 töötas Vändras 1866. a.pastor Ernst Sokolovki asutatud asutatud kurttummade kool. Siit viidi see üle Porkunisse, kuid osa kooli hooneid on Vändras tänaseni säilinud. Hoonete vastas üle tee on maja, millel helilooja Mihkel Lüdigi memoriaaltahvel. Siin oli vanameistri viimaste aastate kodu.
Kalmistu taga oli Kirikaru talu, mis omal ajal kuulus eesti kirjamehele Mats Tõnissonile, kes jäädvustas oma nime kultuurilukku eelkõige kalendrikoostajana. Kirikaru talu maal valmis 1913. a. juugendstiilis koolimaja, mis oli mõeldud tütarlastele õppeasutuseks. Kavatsusest ei saanud aga asja ja maja läks seltside kasutusse. Alles 1922. a. avati siin erareaalgümnaasium, mis kahe aasta pärast lülitati Eesti koolivõrku.
Alevi piiridest veidi väljaspool Vändra - Viljandi maantee ääres on Koidula sünnikoha park. Siia paigaldatud memoriaalkivil (kujur J. Raudsepp) on luuletaja profiil ja tekst: "Siin sündis 24. XII 1843 ja elas kuni 1850. aastani Lydia Koidula", kivi allserval: "Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see! Kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime ...". Tagapool on Koidula-aegadest pärit remmelgad, kreegi- ja ploomipuid ja pooleldi varisenud kaev.
VAATAMISVÄÄRSUSED: |
|
|
|
|
