22:04 pühapäev, 15.09.2019
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
  Reiman, Villem
1861 - 1917

Villem Reiman
25. II / 9. III 1861 Suure-Kõpu v. Viljandi (Kõpu khk.) - 12. / 25. V 1917 Kolga-Jaani
"Ise nõrga tervisega ja õrna kehaehitusega, on tema ometi igal alal, kus tema midagi käsile võtnud, täie jõuga kallale asunud ja enam ära teinud, kui ühelt mehelt nõuda võib. Ta on oma elu ja tööga elavas eeskujus nõrku kinnitanud ja kahtlejaid virgutanud. ... Villem Reiman on Eesti kultuuriloole põhja pannud. Tema on meie rahva minevikku teadusliselt valgustades ühtlasi meie silmi tuleviku jaoks selgitanud. Ta on meid ajalooliselt mõtlema õpetanud." Nii kirjutas aatekaaslase ja sõbra 50. juubeli puhul Jaan Tõnisson.
Villem Reiman sündis renditaluniku sügavalt religioosses ja askeetlikus perekonnas, kus valitses range vennastekoguduse vaim. 1872-77 õppis ta Viljandi elementaar- ja kreiskoolis, seejärel 1878-82 Pärnu gümnaasiumis, kus sai hea klassikalise hariduse. 1882 astus VR Tartu ülikooli usuteaduskonda. Samal aastal sai Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks. Kogu oma elu oli VR seotud Eesti Üliõpilaste Seltsiga. 1883 oli ta EÜS-i põhikirjale alla kirjutanud kaheksa asutajaliikme hulgas, 1884 osales seltsi suure sinimustvalge lipu pidulikul pühitsemisel Otepääl, 1886 oli seltsi esimees. Ülikooli päevil algas VR-i ajakirjanduslik tegevus. Tema esimesed artiklid ilmusid Karl August Hermanni "Postimehes" ja olid suunatud venestamise vastu. Jakob Hurda eeskujul kutsus VR eestlasi üles looma kõrgetasemelist rahvuskultuuri kui kindlaimat tagatist rahvuse püsimajäämisel.
1887 lõpetas VR kandidaadikraadiga ülikooli ja siirdus prooviaastat pidama Peterburi. Seal süvenes temas huvi rahvaluule, kirjandusloo ja ajaloo vastu. 1889 sai VR Kolga-Jaani kirikuõpetaja asetäitja koha. 3. XII 1890 õnnistati ta kohalike mõisnike vastuseisust hoolimata õpetajaks. Tema hallata oli Kolga-Jaani kirikumõis, mis oli tol ajal suuremaid (üle 1600 hektari) ja tulukamaid Eestis. Järgmise aasta suvel abiellus ta Paula Normaniga. Neist sai üks esimesi eesti perekonda, kus kodune keel oli eesti keel. Kirikuõpetaja töös hindas VR sisulist külge, tema jutlused olid väga põhjalikud ja raskepärased. Sageli kõneles ta karskusest ja kõlblusest, hurjutas ja noomis kõlvatust.
1890. aastast alates osales VR karskusliikumises, oli selle vaimne ja tegelik juht. Villem Reimann pooldas täiskarsklust, leides, et karskus tugevdab rahva elujõudu ja hoiab ära mandumise. Ta juhatas pikka aega Karskusseltside Kesktoimkonda.
Venestamisvastased väljaastumised, luteri usu kaitsmine ja ametliku riigiusu ründamine tõid VR-le kaela sandarmid, kaebused ja kohtuprotsessid. 1891-94 oli ta politsei järelvalve all ja kümme kuud koduarestis. Kurikuulsal pastorite protsessi ajal 1893 (kohtu all oli üle 100 pastori) mõistis Riia ringkonnakohus VR-i vaimulikuseisusest lahti ja kümneks kuuks vangi. Asi lõppes VR-ile armuandmisega.
1896 ostis gupp eesti tegelasi VR-i algatusel K. A. Hermanni "Postimehe", millest J. Tõnissoni toimetamisel sai eesti rahvusluse peahäälekandja. VR andis lehe ostmiseks 2300 rubla, mis oli suurim annetus. ...
20. sajandi algul jätkas VR seltskondlikku, publitsistlikku ja teaduslikku tööd väljaspool oma kihelkonda, peamiselt Tartus. Revolutsiooni ja vägivalda VR ei pooldanud, ent 1905 astus ta välja karistussalkade poolt surmamõistetud meeste kaitseks. 1905. a. lõpul sai temast Eesti Rahvameelse Eduerakonna rajajaid ja vaimseid juhte. Sel ajal sõnastas VR avalikult nõude asendada baltisaksa härraskirik vaba rahvakirikuga koguduseliikmete omavalitsuse alusel.
1905 alustas VR koos J. Tõnissoniga eeltöid Eesti Kirjanduse Seltsi asutamiseks, mis saigi teoks sügisel 1907. Seda seltsi juhtis VR ülima kohusetundega 1914. aastani, oli ka seltsi ajalootoimkonna juhataja. VR osales Eesti Rahva Muuseumi asutamisel, asutas 1908 Viljandi Eesti Haridusseltsi (oli selle esimees 1913. aastani), mis samal aastal pani käima tütarlaste progümnaasiumi kursusega erakooli. 1914 halvenes VR-i tervis järsult. Ta suri 56-aastaselt ja on maetud Kolga-Jaani surnuaiale.
VR toimetas Õpetatud Eesti Seltsi väljaandeid, EÜS-i albumeid (I-VII, 1888-1902), kalendrit "Sirvilauad" (1896-1907), koguteost "Eesti Kultura" (I-V, 1911-15), "Eesti Haridusseltside Aastaraamatut (1909-10), Karskusseltside Aastaraamatut, oli kuukirja "Eesti Kirjandus" asutaja ja toimetuse liige. Kõigis neis avaldas ta uurimusi, toetudes algallikatele. Soome ajaloolase Kaarle Olavi Lindequisti "Üleüldise jaloo" tõlke (1903-06, 1910-11) juurde kirjutas ta peatükid Eesti ajaloost, mis 1920 ilmus eraldi raamatuna. Sadade artiklite kõrval, mis puudutasid Eesti elu väga erinevaid külgi, on VR-i panus kõige suurem rahvusteaduste uurimisse. Omas ajas oli tema töödel teedrajav tähendus.
Eesti ajalukku on VR läinud kui rahvusliku liikumise mõõduka suuna liidreid ja vaimseid suunajaid iseseisvuseelsel ajal. Tema vaateid iseloomustab teoloogiline ja rahvuslik idealism, etnotsentrism, kaldumine pietismi ja askeetlusse, vägivalla eitamine. Eriti olulisteks aadeteks pidas VR kõlblust, kohusetäitmist, õigust ja seadust, inimese käitumise eetilist motivatsiooni, seotust maaga, rahvusliku eluruumi kaitsmist võõraste eest. Koos J. Tõnissoniga, kellele ta oli suureks autoriteediks, püüdis ta sõnastada eestlaste elu reguleerivaid norme ja reegleid, nõudis karskust ja sugulist kasinust. Eestlaste tuleviku suhtes oli VR optimist. Tal oli vääramatu usk sellesse, et Jumala abiga liigub eesti rahvas iseseisvuse poole, "valgusele ja vabadusele vastu".
Toomas Karjahärm
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee