01:22 esmaspäev, 22.07.2019
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
  Tertsius, Hans
1818 - 1900

Hans Tertsius
23. XI / 5. XII 1818 Juuru v. Juuru kihk. - 12. / 25. X 1900 Vana-Viru k. Omski kub.
"Kas metsa puudel oksi ei olnud, kus sa ennast oleksid võinud üles puua? Et sa ise ennast ei tapnud, siis peame sind püssidega maha laskma," meenutab Mahtra talurahvarahutuste (nn. Mahtra sõja) üks juhte Hans Tertsius sõnu, millega teda pärast Atla mõisas käte ja jalgade kinnisidumist tervitas haagikohtunik. Altla mõisnik aga olevat süüdistanud: "Sa oled kaks kubermangu keema pannud, nagu herne pajad."
See vapper mees Hans Tertsius, Mahtra vallatalitaja, sündis Juuru kihelkonnas Härglas sulase pojana. Mahtrasse asus perekond alles 1834, vahetult enne seda elas perekond Peetri kihelkonnas Prandis (Järvamaal). Nooruses tuli ka Hansul mõisapõllul töötada ja kupja peksu kannatada. Mahtras rentis HT Sepa talu ja asus iseseisvat majapidamist rajama. Me võime HT-d tema kaasaja kohta küllaltki harituks ja ettevõtlikuks taluperemeheks pidada. Ta oskas lugeda ja ka kirjutada, pidas mesilasi ja oli rajanud marjaaia. HT-l oli Mahtra talupoegade seas suur autoriteet, seetõttu pole juhuslik, et ta ka vallatalitajaks sai. Kuid talitaja positsioon - vahendaja mõisa ja talupoegade vahel - tekitas ka hulgaliselt probleeme. Teda ei usaldanud ei mõisnim (HT oli ju talupoeg, maarahva esindaja) ega piiritult ka teised taluperemehed, kes kahtlustasid, et ta teeb mõnikord koostööd mõisnikega.
Mahtra mõis ei olnud suur, 1858 oli seal vaid 20 renditalu, elanikke kokku 386 hinge. Mõisnik Konstantin von Helffreich, kes ise elas oma teises mõisas Arukülas, oli pärast Mahtra ostmist 1853 alustanud ulatuslikke ümberkorraldusi. Nende hulka kuulus ka abiteo suurendamine, mille vastu talupojad sõdisid. Kasutades osa mõisnike endi kehtestatud reeglit, et renditingimuste muutumisest tuleb teatada enne jüripäeva, Helffreich teatas sellest aga alles jüripäeval, saavutasid Mahtra taluperemehd HT osaval ja ettevaatlikult tegutsemisel oma tahtmise - 1856 abitegu veel ei suurenenud.
1857 nõudsid talupojad juba abiteo täielikku kaotamist. Esialgu soovitati neil oodata, sest peagi pidi kehtestatama uus talurahvaseadus. Seda uurides jõudsid nii HT kui ka teised Mahtra taluperemehed hiljem saatuslikuks saanud järeldusele: abitegu enam tegema ei pea! Uue seaduse eestikeelne variant süvendas veelgi umbusku mõisnike vastu. Et nad tõlkel ei leidnud keisri nime ega ka tema pitserit, arvasid talupojad, et mõisnikud on seadust võltsinud. Talupoegade umbusk mõisniku ja pastori vastu, pime usk tsaari kui seaduseandjasse ja talurahva kaitsjasse ning soovitava võtmine tegelikkuse pähe aitasid kaasa kujunenud arusaama kinnistamisele.
HT sooviks oli lahendada üha arenev konflikt rahumeelselt. Ilmselt lootis ta, et oma seisukohti muudavad nii parun kui ka mõisavalitseja, ja teisalt lootis ta ilmselt ka teatud järeleandmist taluperemeeste poolt. Kartes veresauna Mahtras, leidis HT, et on hädavajalik ümberkaudsetes valdades valitsevat meeleolu tunda ja sealt abi paluda. See aga tähendas vastupanu mõisnike palvel kohale kutsutud karistussalgale.
30. V õhtul 1858 lahkus HT Mahtrast, et minna Liivimaale Kärusse sealse õigeusu preestri poole ja uue seaduse kohta selgust saada. HT teada paistnud Käru preester silma talupoegadesõbralikkuse poolest. Üldse paistis talurahva seas sel ajal silma naiivne usk preestritesse, kes on oma usu tõttu keisriga justkui otsesemalt seotud ning oskavad selliselt ka asjasse selgust tuua ja tsaarile seletada, mis siin sünnib. Kärust naasis HT Mahtrasse aga niisama targalt, kui ta oli sealt lahkunud.
HT Kärus käik jääb Mahtra sõja kulminatsiooniajale. 2. VI 1858 kogunes Mahtra mõisasse 700-800 talupoega, kes piirasid sinna saadetud sõjaväelased ümbes ja ajasid need põgenema. HT isiku ja tema käitumise seisukohalt on oluline küsimus: kas ta oli teadlik karistussalga Mahtrasse tulekust ja Käru preestri juurde minekuga püüdis justkui sündmuste eest põgeneda. Ilmselt see pole nii, sest vaatamata talupoegade erinevatele suhtemistele HT-sse, ei süüdista keegi neist teda võitlusest kõrvalehoidmises ja arguses. Mahtrast lahkudes ei osanud HT ette näha, et sündmused nii kiiresti arenevad, ja lõppude lõpuks oli ju vaja preestri kaudu tsaarile teatada, mis Eestimaal ikkagi sünnib.
Kärust naasnud, avanes HT-le Mahtra mõisast vapustav vaatepilt: hukkunud ja haavatud talupojad ümbruskonna taludes, mahapõletatud härrastemaja, rüüstatud mõisaümbrus. Mahtrast otsustas HT minna edasi Atla mõisasse, sest talurahva hulk olla sinna just suundunud. Atlas HT aga 5. VI hommikul arreteeriti. Kogu eeluurimise aja vältel vangistuses olnud HT jätab eeluurimise materjalide põhjal meile ausa ja enesekindla mehe mulje.
HT-le pandi süüks võimudele alistumatuse algatamist ja teiste õhutamist sellele. tema karistuseks oli 100 hoopi kadalippu ja 4 aastat sunnitööd ning sellele järgnev sundelamine Siberis (keeld naasta kodukohta). Teel Siberisse HT Haigestus. Ihunuhtlus ja pikk teekond olid jätnud oma jälje. Ometi pärast ravi Tjumeni vangla haiglas HT tervenes ja suutis vastu pidada ka 4 aastat sunnitööd.
Ajakirjanik Georg Eduard Luiga (töötas Omskis kooliõpetajana), kes HT-d Siberis 5 aastat enne tema surma külastas, kirjutab, et HT oli Siberis väga kuulus, võitis kõikjal lugupidamist. Tal oli heal järjel talu ja tuuleveski. Viimastel eluaastatel oli HT olnud oma veskis möldriks ja elanud noorema poja seltsis oma talus. Luiga seletuse järgi suri HT ootamatult: istus hooga vankrile, kus ta kokku varises. HT oli siis 81 aastat vana.
Urmas Klaas
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee