00:54 pühapäev, 18.08.2019
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Under, Marie
1883 - 1980

Marie Under
15. / 27. III 1883 Tallinn - 25. IX 1980 Stockholm
"Ta on kirjanik, kes ühe väikese rahva suureks on teinud," kirjutab rahvusvaheliselt tunnustatud Ameerika kirjandusteadlane professor René Wellek Marie Underi kohta. Poetessi kohta, keda on nimetatud ka meie suurimaks luuletajaks, kelleta jääb eesti luulel puudu selle kõrgus, selle suveräänsus, selle suurus (Aleksis Rannit).
MÜ esivanemad pärinevad Hiiumaalt, alles poetessi isa Prido (Priidu, hiljem Friedrich), kes oli koolmeistriks Kassaris, kolis koos oma naise Leenaga (neiuna Kerves) 1881 Tallinna, kus perekonna kolmanda lapsena sündis MU. Juba 4-aastaselt oskas ta soravalt lugeda ja vanemad panid ta saksa väikelaste kooli. Edasi õppis MU Cornelia Niclaseni saksa tütarlaste erakoolis, kus õppeainete seas oli esikohal saksa keel ja kirjandus, vähem õpiti prantsuse ja vene keelt. Paljuski toetub MU edaspidine haridus iseseisvatele keeleõpingutele ja lugemisele. Pärast tütarlastekooli omandas MU kursustel lasteaedniku kutse ja oli seejärel ühe suve parun Hermann Klaus Stackelbergi Risti mõisas lapsehoidjaks. Pärast seda töötas MU lühemat aega ühes Viru tämava kantseleitarvete kaupluses.
MU huvi kirjanduse vastu tekkis saksa klassikuid lugedes. Vajaliku tõuke selleks andsid nii tütarlaste erakool kui ka kultuurilembeline kodune õhkkond. Eriti lähedasteks said Johann Wolfgang Goethe, Friedrich Schiller, hiljem ka Friedrich Nietzsche ja Henrik Ibsen. Luuletama hakkas MU 13-aastasena ja esialgu saksa keeles. 16-17-aastaselt kirjutas MU rohkesti saksakeelseid jambilisi värsse, nende hulgas ka esimese soneti. Olulise tähtsusega MU kujunemisel luuletajaks on kontakt eduard Vildega, kellele tollal 17-aastane MU usaldas oma esimesi luulekatsetusi ja kes õhutas teda kirjutama eesti keeles. Tänu Vildele sai MU 1901 töökoha ka vast asutatud Konstantin Pätsi "Teatajas", kus tulevase poetessi kohustuseks said raamatupidamine, kirjavahetus ning tellimuste ja kuulutuste vastuvõtmine. Töö "Teataja" toimetuses, mis kujutas endast sajandialguse Tallinna eesti poliitika- ja kultuuriringkondade kokkupuutepunkti, viis MU lähemale kirjandusringkondadele.
1902, 18-aastasena abiellus MU raamatupidaja Carl-Eduard-Friedrich Hackeriga (eestistatult hiljem Kaarel Haling), kes parema teenistuse lootuses sõitis koos MU-ga samal aastal Venemaale. Elati Moskvas ja hiljem Moskva lähistel Soltõkovkas ja Kutśinos, kuhu Vene miljonär Rjabuśinski oli rajanud lennunduse edendamiseks aerodünaamika instituudi ja kus C. Hacker sai tööd. Moskvas sündis tütar Dagmar ja Kutśinos Hedda.
MU esimene luuletus - armastuslaul "Kuidas juhtus" - ilmus autori teadmata 1904 "Postimehes". Luuletuse trükki suunajaks oli MU luuletajaisiksuse kujunemist mõjutanud kunstnik Hans Laipman (Ants Laikmaa), kellel oli poetessiga usalduslik suhe ja kellest kujunes MU perekonnasõber.
1906 naasid C. Hacker ja MU koos lastega Tallinna. Sobiv korter, mis edaspidi kujunes Tallinna eesti kirjandusringkondade kooskäimiskohaks, leiti Suur-Tartu maanteel. Iseloomude sobimatus ning väärtushinnangute erienevus viis MU ja C. Hackeri abielu purunemisele 1917. 1924 abiellus MU Artur Adsoniga (1889-1977), kellega ta oli tutvunud juba 1913.
Laiemalt tuntuks sai MU kirjanikeühingu "Siuru" esilekerkimisega, olles selle esimees. "Siuru" vahendusel avaldas MU 1917 oma esikkogu "Sonetid" ja 1918 teise ja kolmanda kogu ("Sinine puri", "Eelõitseng"). Teenekas Underi-uurija professor Ants Oras kirjutab, et 1917 ilmunud MU "Sonettides" nägid kaasaegsed otsekui ilmutust, mis lõpetas I maailmasõja puhkemisega alanud masenduse ja vaimse nälja aastad.
Pärast Vabadussõja lõppu tegi MU 1921 oma esimese välisreisi Saksamaale, kus ta tutvus ekspressionismi kui kunstivooluga ja leidis selles palju vastuvõetavat oma otsevale vaimule. Ekspressionism oma probleemidega huvitas MU-d niivõrd, et 1920. aastatel avaldas ta sellest inspireerituna ajakirjanduses mitmeid esseid, artikleid ning teatri- ja kirjandusarvustusi. Samal ajal MU ka tõlkis, see tegevus oli tihedalt seotud tema kui poeedi loomingulise arenemisega ("Valik saksa uuemast lüürikast", Maurice Maeterlincki "Sinilind", "Pélleas ja Mélisande", "Õde Béatrice" teatritele jne.). 1921-22 võttis MU osa ka kirjanikerühmituse "Tarapita" tegevusest ja oli 1922 Eesti Kirjanikkude Liidu asutajaliikmeid.
1923-35 oli kirjandusteadlaste hinnangul MU loomingu kõrgperiood, mis tähistas poetessi vaimset avardumist ja küpsemist. Üksteise järel ilmusid kõrge küpsusastmega lüürikakogud - "Hääl varjust", "Rõõm ühest ilusast päevast", "Lageda taeva all", "Kivi südamelt".
1930. aastate keskel toimus seni väga viljaka MU loomingus muutus: enam ei ilmunud ühtki uut luulekogu. Vaikiv ajastu ja ema surm, millest MU kaua üle ei saanud, lisasid poetessi loomingusse juba varem tekkinud nukraid ematsioone. Iseloomulik on, et ka tõlkimiseks valitu oli kurva alatooniga (H. Ibseni "Peer Gynt", 1938).
1944 lahkusid MU ja Adson jäädavalt kodumaalt. Pärast Sigtuna ja Gränna põgenikelaagrit Rootsis asus MU elama Stockholmi eeslinna Mälarhöjdenisse. Kuni 1957. aastani töötas MU poole kohaga Drottningholmi Teatrimuusemis arhiivitöölisena, seejärel jäi pensionile. Võõrsil avaldas MU kaks värsikogu ("Sädemed tuhas", 1954 ja "Ääremaal", 1963), lisaks paar valikkogu ja 1958 "Kogutud luuletused". Neid läbivaks jooneks on juba valu mahajäänud kodu ja kodumaa pärast.
MU luule võitis tähelepanu juba varakult. Lisaks kodumaisele tunnustusele valiti ta 1937 rahvusvahelise PEN-klubi auliimeks, 1963 Soome Kirjanike Liidu ja Vaba Aasia Ülikooli auliimeks, 1964 Poeetide Rahvusvahelise Ühingu auliikmeks, 1968 sai ta Eesti Kultuurfondi USA-s ja 1969 korp! Sakala Henrik Visnapuu nimelise auhinna. MU loomingut on tõlgitud ligi 20 keelde.
MU suri Vārbergi haiglas Stockholmis ja maeti Stockhomi Metsakalmistule. Matusetalitusel kõlas Ludwig van Beethoveni 9. sümfoonia lõpukoor, mille tekstiks on F. Schilleri ood "Rõõmule", täis kõikehaaravat ülevust ja lootust...
Urmas Klaas
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

1880.-ndate aastate algul olid ta vanemad, Priidu ja Leena, asunud Hiiumaalt Tallinna. Nad said oma elukohaks 15 ruutmeetri suuruse kööktoa praeguses Koidu tänavas nr. 46. Seal sündis 27. märtsil Marie Under. Isa, kes oli pidanud koolmeistriametit ja tundis ka rätsepatööd, pidas Gustav Pihlaka raamatukaupluse raamatulevitaja ametit. Et eluase neljaliikmelisele perele kitsaks jäi, tuli otsida uut elukohta. Järgmine korter asus Tatari tänava lõpus, kus möödus luuletaja lapsepõlv ja varane noorus (maja hävinud).

1901.-02. a. töötas noor M. Under "Teataja" kontoris. Karl Hackeriga abiellumise järel elas mõned aastad Moskva lähedal, kuid naasis 1906. a. Tallinna.

Tallinnas elas ta Allika tänaval, Tartu maanteel (hooned hävinud), siis Pikk t. 36, 1930.-ndate aastate keskel Ristiku t. 17. Edasi Weizenbergi t. 8-2 (1932-33) ning viimaks Nõmmel, Vabaduse pst. 12 (1933-44).
Luuletaja vanemad on maetud Rahumäele.

Karl Laane. Tallinna kultuuriloo radadel. Tln., 1974

Printsess ja kaanekukk
Saatus viis 38aastase kunstniku Ants Laikmaa ja 21aastase abielunaise Marie Hackeri kokku 1904. a. Marie oli tulnud suvepuhkusele ome poolteiseaastase tütrega Moskva kandist, kus tema mehel Carlil oli töökoht. Kaasakiskuva loomuga Laikmaa võitis korrapealt Underi täieliku poolehoiu.
"Noore naise ergas vaim ja elav kunstihuvi soodustasid tutvuse arenemist; loomult impulsiivsena ja trotsides väikekodanlikke eelarvamusi, käis pr. Hacker paaril korral kunstnikku ka tema ateljees vaatamas," kirjutab kirjandusteadlane Endel Nirk raamatus "Kaanekukk".
Kunstniku ja tulevase poetessi vahel sugenes sügav teineteisemõistmine, Nirgi arvates soov Underit portreteerida otse iseenesest. Või nagu sõnastab kirjandusteadlane Rutt Hindrikus: "Underi ja Laikmaa suhe algab modelli suhtena, kujuneb luuleprintsessi ja Kaanekuke eluaegseks sõpruseks."
Armunud Laikmaa maalis 1904. a. suvel Underist kaks portreed. Neist kuulsaim on "Mutti", mis kujutab säravalt naeratavat noort daami. "Teos on sündinud tõelisest inpiratsioonist ja imetlusest. --- Ülemeeelik elurõõm ja Jugendlust avaldub portrees loomulikult ja siiralt," kirjutab Endel Nirk.
Kui portree oli valmimas, pani Under paberile saksakeelsed värsid.
"Olen see tõesti mina? värske, uljas ja kena, / igas näojoones mängib lapsenaer / Nõnda täis noorusindu ja ülemeelikust / oo, Sina, ma tänan sind, / Kes Sa headuse oled minus ärkvele virgutanud, / --- Hing, mis oli tardunud ja kurb / Puhkes taas õitsele Sinu õnnistusrikkal mõjul"
On imetlusväärne, kui ehedalt suutsid poetess sõnas ja Laikmaa kunstis jäädvustada tunnete tärkamist.
Armastuse mõju oli suur. Eesti kunstile andis see ühe vaieldamatu śedöövri ja kirjandusele samaväärse luule. Lisaks veel oli just Laikmaa see, kes saatis mõni aeg hiljem temale näha toodud mõne eestikeelse Underi värsi autori enda teadmata ajalehtedele avaldamiseks.
Nii tuli Underi trükidebüüt, küll varjunime Mutti all. See armastus võinuks päädida ka muuga kui kõrge kunstiga. "Laikmaa ja Underi suhe oli teatud perioodil nii produktiivne, et selle tulemuseks oleks võinud peale värsside olla ka üks teine fruktus," kirjutab delikaatselt Hinrikus.
Sel kuumal suvel maalis Laikmaa Underist ka teise, palju vähem tuntud portree. See kujutab kammitsetud noort daami, kellest hoovab kõike muud kui ülemeelikut elurõõmu. Portree sarnaneb väga Underist Moskvas tehtud fotoga aastast 1905. Pole võimatu, et foro on tehtud aasta varem, 1904. Tõenäoliselt on see Underi pastellportree ajaliselt esimene, maalitud Printsessi ja Kaanekuke tuvuse hakul, mitte kaua aega pärast Underi Moskvast saabumist.
Üksteist aastat hiljem, kui armastusest oli saanud juba sõprus, maalis Laikmaa Underist kolmanda portree, kõige vähem õnnestunuma. Portreteeritava ilmest võib välja lugeda väsimust, võrreldes "Muttiga" on see ilme lausa elutu. Kirg on jahtunud ja asendus hetkeks vastastikuste süüdistustega, mis päädisid 1916. a. algul Underi kirjaga Laikmaale.
Marie Underi ja Ants Laikmaa jäid elu lõpuni suurteks sõpradeks. Kaanekukk võitis ka Underi uue abikaasa luuletaja Artur Adsoni lugupidamise.
Pekka Eralt. Eesti Ekspress 25. sept. 2003

Isikud

 
Pildid
 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee