01:00 pühapäev, 18.08.2019
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Valgre, Raimond
1913 - 1949

Raimond Valgre (1913-1949) elas 1920.-ndail aastail Raplas Tallinna maantee 9. Tema isa kingsepp Tiisel pidas maja lõunapoolses otsas väikest töökoda. 1988. a. avati Valgre kodumajal mälestustahvel.

Paljude populaarsete laulude autor oli noorpõlves väga mitmekülgsete huvidega: ta õppis keeli, armastas joonistada ja maalida, luuletas. V. Ojakäär kirjutab, et 10-aastase poisikesena ehitanud ta Raplas esimese dedektor-vastuvõtja, mis paljudele tundus ilmaimena ja põhjustas Raplas sensatsiooni.
---
Valgrega valgusest varju

Tõsilugu muusikata: Ilmar Palli vestlus ajalehes KESKUS Georg Metssaluga, kes on üks ainsaid elusolevaid Raimond Valgre sõpru.
Viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel populaarse RAM-i kvarteti alati rõõmsameelne ja kõrgehäälne laulja Georg Metssalu (82) on üks kolmest veel elus olevast muusikust, kel oli au tunda tasapisi legendaarseks muutuvat Raimond Valgret.

Metssalu kohtas Valgret esmakordselt koolipoisina 1937. a. Paigaks oli restoran Astoria, mis asus praeguse Kirjanike Maja kohal Harju tänaval ning hävis 1944. a. märtsipommitamisel.

Järsku ilmus kohale keegi mees, maani purjus. Oli seni kellegi tütarlapsega kabinetis aega viitnud. Kui tüdruk uuesti laua juurde tuli, käratas Valgre - sest tema see ootamatu ilmunu oli - talle: "Kao minema!". On alles kuradi joodik, oli Metssalu tookord mõelnud. Korraga küsis Valgre Metssalult:"Kes on maailma parim laulja?" Küsitav oli filme näinud ja vastas seetõttu, et Benjamino Gigli või midagi taolist. "Bing Crosby!" käratas Valgre seepeale. Crosby oli Valgre lemmiklaulja ja suur eeskuju elu lõpuni. Seepeale käsutas: "Mine mängi minu eest!" Läkski Metssalu trummide taha. Valgre ise aga kadus kusagile. Mõneski mõttes oli see esimene kohtumine eksitav: nimelt ei pidanud Valgre enne sõda viinast kuigivõrd lugu.

Kahjuks pole Valgre lauluhäälest ühtki heliülesvõtet. Sellest aimu saamiseks soovitab Metssalu: "Kuulake Crosbyt!" Peale sõda oli Valgre hääle võlu kadunud. Siinkohal meenub Metssalule teatrietenduses "Valge tee kutse" mänginud Sulev Luik. "Muidu oli Valgrele vapustavalt sarnane. Aga laulis ja veel nii peene häälega - see oli viga!"

Lähemalt tuttavaks said Metssalu ja Valgre 1939. a. suvel Pärnus. Siis sattus Metssalu mängima Ammende villasse, kus tollase kasiino orkestris mängisid peale Metssalu enda ja Karl Aaviku vanad mehed. Valgre ja teised Metssalu tuttavad mängisid rannasalongis.

Pärnus liikus Valgre tol ajal ringi oma esimese suure armastuse, 19-aastase Alice Feilletiga. "Ma sain haruharva nendega koos olla", meenutab Metssalu, "niipea kui Alice kohale ilmus, tõmbusid nad omaette." Omavahel suhtles paar ainult inglise keeles. Asi polnud selles, et sale blondiin Alice eesti keelt ei osanud. Ta oli Pärnu plika ja ema poolt eestlanna. Tema isa oli prantsuse diplomaat Moskvas, kes segastel aegadel jäi kadunuks.

Armastus viis paari ka ühise muusika loomisele. Alice kirjutas Valgrele laulu jaoks sõnad, loomulikult inglise keeles:"I hear a little story in the music, I see a little picture in the tune..." Kui meloodia valmis sai, kutsus Valgre Metssalu enda juurde seda kuulama. Võttis kätte oma lemmikpilli kitarri ja mängis. Ning küsis, mida sõber asjast arvab. "Kuradi ilus laul," oli Metssalu kohe öelnud, "kirjuta mulle selle noot!" Praegu on ajalooline noot hoiul Teatri- ja Muusikamuuseumis.

Kui sügisel Tallinna jõuti, oli Draamateater saanud oma kätte sakslaste teatrimaja ja ehitanud selle keldrisse noobli restorani. Seal mängitigi esmakordselt suuremale publikule uut laulu, mis on tuntud eestikeelse pealkirja "Muinaslugu muusikas" all.

Kirja teel suhtles Valgre Saksamaale lahkunud Alice`iga ka pärast kirglikku ja kaunist Pärnu suve. Tüdruk saatis talle talvel ka uue laulu Snowflakes sõnad, mis eesti keeles kannab pealkirja "Õige valik".

"Pillimehena teda tol ajal tunti, aga heliloojana oli ta siiski praktiliselt olematu," räägib Metssalu.

Sõda viis Metssalu Valgrest mitmeks aastaks lahku; tekkinud lõhe nende vahel enam päris kinni ei kasvanudki. 1941. a. suvel Pirita bussijaama restoranis mänginud Valgre võttis sõpradega umbes praeguse jõeäärse söögikoha asemel asunud restoranis viina, kui vene patrull sisse tuli ja nad kinni nabis. Mehed löödi Ülemistel vagunisse ja nii nad läksid. Valgre oli Metssalu sõnul ihult ja hingelt lääne orientatsiooniga mees. Maakera itta pöördumine mõjus talle laastavalt, kui mitte otse hukutavalt. Sõja lõppedes kohtas Metssalu sõpra põlenud Estonia teatri ees. Valgre esimene küsimus oli: "Kus mu kitarr on?" Metssalu ütles, et oli ühe poisi käes, too mängis seda, aga läks Rootsi ja võttis vist kaasa. Valgrel oli pillist väga kahju, see oli Inglismaalt ostetud ja selle eest kõva raha makstud. Pill oli läinud ja Alice maailmade taga Rootsis... Hiljem varastati temalt ka akordion.

Kui Metssalu Valgret järgmine kord 1946. a. sügisel kohtas, olid sõbrad ta juba viinaga põhja viinud. Sopalainena pealetungiv vene maailm oli kunagisele läänelikule tervikule teravaks vastandiks. Valgre uued sõbrad polnud üha sagedamini enam muusikud, vaid kunagise korpuse pahatihti viinaninadest semlakid. Sel ajal mängis Valgre veel koos terve plejaadi eesti tuntud muusikutega Laial tänaval praeguse Nukuteatri ruumes asunud Moorte Maja jazzorkestris. Maja direktoriks oli tol ajal muide Hardi Tiidus. Kes seal kõik ei mänginud - Kõrver, Laansoo, Haug, Vain, Zeider, Orusaar, Metssalu ise... Peaaegu igaüks neist kirjutas ka muusikat ning seal sündis hulgaliselt meie kergemuusikaklassikasse kuuluvaid lugusid.

Metssalu mäletab, et kord korraldati Noorte Majas koguni Valgre laulude õhtu. Valgre istus ise eesreas, akordion süles, ja laulis oma kuulsat "Ei suutnud oodata sa mind ..." Korraga pani vintis Valgre vahemängu ajal pea lõõtsa peale ja jäi tukkuma. "Laula, kurat," tonkasid teised teda vihaselt, kui see aeg kätte jõudis. Valgre tõstis pea ja lasi edasi:"Ei suutnud oodata sa mind..."

Valgrel endal korterit polnud, ta elas Noorte Maja ühes toapugerikus. Tema parim sõber oli, nagu pahatihti ikka, ka suurim vaenlane - pudel. Tolleks ajaks olid tal katkenud suhted ema Lindaga, kes veel enne sõda tema lähedasim inimene oli. Miski ei sidunud teda ka venna Ennuga, kes oli teeninud Saksa sõjaväes ja samuti hirmsasti jooma hakkas. Valgre toonaseid inimsuhteid iseloomustab abiellumine viinapudeli peale sõlmitud kihlveo läbi esimese kõrtsiuksest sisse astunud naisega, kelle elu samuti pudelisse hääbus.

Viimaseid mälestusi Valgrest oli Metssalul ühest 1948. a. päevast, mil ta oli koos meeskooriga Gonsiori tänava alguses varemeid koristamas. Metssalu nägi Valgret möödumas ja hõikas teda: "Tere, Raim, kuhu sa lähed ka?" "Ah, lähen Merkulovi juurde. Mul on üks lugu, tead..." Võttis selle portfellist välja ja ümises laulda: "Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased, kui nendesse vajutad hõõguva näo..." Eelviisi tal tavakohaselt polnud, Valgre ehk tuntumale loole üldse kirjutas selle hiljem Gennadi Podelski.

Lõpupoole nägi kunagi nii elegantne Valgre välja juba päris päti moodi. "Ta oli ehtne sopajoodik," nendib Metssalu masendunult, "haige inimene - alkohoolik. Meist kedagi ta enam ei kuulanud, koos viinaga oli talle külge hakanud mingi kuri jonnakus."

Valgre surma kohta liigub mitmesuguseid jutte. Metssalu teada tuli ta joomapeaolt oma naise juurde Vene tänava ja Vanaturu nurgal praegugi asuvasse majja. Aga seal olnud juba kavaler ees ning see virutas maani purjus Valgre järsust trepist alla nii õnnetult, et neerud mehel lahti põrusid. Kui Valgre lõpuks üles kobis, veda ta end hirmsates valudes kuidagimoodi ühe oma pruudi juurde Sakala tänavale. Olid 1949. a. viimased tunnid. Kiirabi viis Valgre Seevaldisse.

Uut aastakümmet nägemata surnud Valgre pandi tolleaegse hoolimatusega kirstu ihualasti. Kui kirst Jaani kirikusse viidi, leiti sealt selga mingi kittel. Legendaarse mehe surmast ei kirjutatud tollastes lehtedes mitte sõnakestki... Isegi Valgre haud Metsakalmistul langes unustusehõlma, nii et selle leidmisega hiljem tükk tegu oli.

Oleks... Küsimusele, mis võinuks Valgrest saada, kui too pääsenuks suurde ilma, vastab Metssalu kõhklemata: "Gershwin! Seda masti mees."

Ajalehest KesKus 11/2001 (79)

Isikud

 
Pildid
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee