01:00 pühapäev, 18.08.2019
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Viiralt, Eduard
1898 - 1954

Eduard Viiralt
8. /20. III 1898 Tsarskoje Selo kreis, Peterburi kub. - 8. I 1954 Pariis
Graafika kui kujutava kunsti źanri ajaloole pani aluse 1803 Tartu ülikooli juurde asutatud joonistuskool, mille esimeseks õppejõuks kutsuti Karl August Senff (1770-1838) Dresdenist. 19. sajandi graafikud olid peamiselt baltisakslased, viljeldi põhiliselt vase- ja puulõiget, akvadintat ja litograafiat.
Eesti rahvusliku estampgraafika ajalugu on samuti suhteliselt lühike, saades alguse 19. sajandi lõpust. Selle aja eesti kunstnikud olid kas maalijad või skulptorid, kes joonistust või estampi iseseisva źanrina märkimisväärselt ei viljelenud. Erandi moodustab siin vaid Eduard Magnus Jakobson (1847-1903), kelle puugravüüris illustratsioonid ilmusid esmakordselt 1866 "Eesti Postimehes". Süstemaatiliselt hakati Eestis estampgraafikaga tegelema alles 1920. aastatel. Silmapaistvaimaks ja rahvusvaheliselt tunnustatuimaks eesti graafikuks kujunes Eduard Viiralt.
EV sündis Gatśina lähedal Gubanitsa vallas Robinetsi mõisas, kuhu tema vanemad Anton ja Sophie Viiralt olid parema teenistuse lootuses elama asunud. Kalitino külakoolis sai EV oma alghariduse, kuid juba 1909 naasis Viiraltite perekond Eestisse ja asuti Varangu mõisasse Koeru kihelkonda Järvamaal. EV õppis Koeru haridusseltsi koolis ja hiljem kohalikus saksa erakoolis. Graafikaga hakkas EV tegelema Tallinna Kunsttööstuskoolis (1915-19), kus joonistamisjuhendeid andis Nikolai Triik.
Puhkenud 1917. a. revolutsioon, Saksa okupatsioon ja Vabadussõda katkestasid EV kunstiõpingud, need jätkusid sügisel 1919 Tartus äsja avatud kunstikoolis "Pallas", kus EV valis skulptuuri eriala. Tähelepanuta ei jäänud ka graafika - EV katsetas oforti, puu- ja linoollõiget, monotüüpiat.
1922-23 avanes EV-l võimalus õppida Dresdeni Kujutavate Kunstide Akadeemias prof. Selmar Werneri juures skulptuuri. Kahjuks pole EV Dresdeni perioodi skulptuuridest midagi säilinud, sest Eestisse naastes ei saanud kunstnik neid kaasa võtta. Dresdenis jätkas EV ka graafika viljelemist. Selle aja loomingut iseloomustavad juba Tartus alanud otsingud. EV töödes tugevnesid ekspressionistlikud mõjud, mis on seletatav Saksamaal kui ekspressionismi sünnimaal elamise ja töötamisega, pealegi oli ekspressionism Saksamaal sel ajal peaaegu ainuvalitsev kunstivool. Lähim ümbrus inspireeris EV-d kujutama ka Dresdeni kui sõjajärgse suurlinna ööelu. Sama teemat jätkas ta ka Pariisi perioodil (1925-39). Dresdenis leidis EV ka ainestiku, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi pöördus - eksootilised loomad. Dresdeni akadeemiat EV-l lõpetada ei õnnestunud, sest raske majanduslik olukord ja Weimari vabariigi aegse Saksamaa poliitiline ja sotsiaalne õhustik oli EV-le talumatu.
1924 lõpetas EV "Pallase" kunstikooli skulptori ja graafikuna kooli esimeses lennus ning saamata õigupoolest graafika alal süstemaatilist eriharidust. Pärast "Pallase" lõpetamist hakkas EV sealsamas graafikat õpetama, kuid enese elatamiseks tuli teha erinevaid tellimustöid (peamiselt eksliibrised, raamatute illustratsioonid), mis kunstnikku ei rahuldanud. Pedagoogitöö EV-d ei tõmmanud, rohkem soovis ta ise õppida, kui teisi õpetada.
1925 sai EV aastase stipendiumi Pariisi, kuhu ta jäi II maailmasõja alguseni. Esimesed aastad Pariisis kujunesid rasketeks: stipendiumisummad ei laekunud õigeaegselt ja korrapäraselt, elu sees hoidmiseks tuli maalida siidist nukkusid ja teha kõikvõimalikke illustratsioone. Oma esimese näituse Pariisis korraldas EV mais 1927.
EV kaaslased Pariisi päevilt meenutavad, et EV elulaad Pariisi aastatel oli tüüpiliselt boheemlik. Nälgimine, kui ei olnud raha; kui seda oli, siis käegalöömine ja minnalaskmine. Taoline elu, kus intensiivsed tööperioodid vaheldusid pummeldamisega, kestis kuni aastani 1933, mil EV elus ja loomingus toimus pööre. Kunstnik oli küpsenud noormehest meheks, kellele ei pakkunud enam rahuldust ennastpõletav eluviis ja selle kajastamine kunstis. EV loomingust kadusid superlatiivid ja äärmused. Tema loomingu tonaalsus muutus rahulikumaks ja harmoonilisemaks, maailmanägemine looduslähedasemaks. Oma osa mängis siin ka kindlasti raske maksahaigus ja haigevoodis lamamine, mis andis aega järelemõtlemiseks ja sisekaemuseks. Selleks ajaks oli EV-l seljataha jäänud ka periood, mis tõi talle esimese rahvusvahelise tunnustuse, esinemised grupi- ja personaalnäitustel Ameerikas ja Euroopas.
Loominguliselt väga viljakaks kujunes EV reis Aafrikasse Marokosse (1938-39). EV elas pärismaalaste keskel, kes võtsid ta tänu otsekohesusele, lihtsale ja heatahtlikule käitumisele kohe omaks. Septembris 1939 naasis EV kodumaale. EV ei pidanud siiski võimalikuks Eestis töötada, sest väikese riigi kitsastes oludes poleks ta suutnud vaid kunstist ära elada. Talent vajas arenguks avaramaid olusid.
1944 sai EV Viini Kunstiseltsilt kutse esineda näitusega Viinis, ta võttis selle vastu ja lahkus märtsis 1944 kodumaalt. Eesti taasokupeerimine Nõukogude Liidu poolt ning laiemalt II maailmasõja sündmused ei võimaldanud kunstnikul kodumaale naasta. Lühikeste peatuste järel Saksamaal, Taanis ja Rootsis jõudis EV sügisel 1946 Pariisi, kus algas kunstniku viimane tööperiood. Tuttavas miljöös kogus EV end kiiresti ja sai tagasi oma endise tööinnu.
1953 avastati EV-l maksavähk, detsembris 1953 teda opereeriti, kuid haiguse kaugelearenenud staadiumi tõttu tulutult. EV suri Pariisi ühes haiglas pärast raskeid kannatusi. EV on maetud Pére-Lachaise`i kalmistule.
Inimesena oli EV äärmiselt tagasihoidlik, rahulik ja tasakaalukas. Valdas vabalt eesti, vene, saksa ja prantsuse keelt, luges hispaania ja inglise keelt. Vaatamata elu teise poole heale majanduslikule järjele, elas EV alati väga tagasihoidlikult, 1- või 2-toalistes korterites, kus ta ka töötas.
Kunstnikuna oli EV nii tehniliselt kui ka temaatiliselt mitmekülgne: meisterlik kõigi mõldavate graafikatehnikate kasutamisel; viljeles figuraalset kompositsiooni, portreed, loomade ja maastiku kujutamist, natüürmorti. Loomingu põhiteemaks aga oli inimene. Graafika ajaloos on EV sellisena siiani ainulaadne nähtus.
Urmas Klaas
Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997

Isikud

 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee