04:47 esmaspäev, 01.06.2020
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
  Kink, Aleksander
1882 - 1938

Aleksander Kink

(1882-1938)

K. Pätsi poolt vagasekstallatud ja nüüdseks suurelt jaolt juba täiesti unustatud kangelane Aleksander Kink (kuulus Tõnissoni leeri) on Eesti üks teenekamaid tehnikateadlasi, riigi turbatööstuse direktor (1922-27) ja Eesti Inseneride Ühingu kauaaegne (1921-34) esimees.

Vene inpeeriumi lõpuaastail teati Aleksander Kinki eelkõige kui tõelist imelast. Ta lõpetas 1913. a. cum laude Peterburi Mäeinstituudi ja suunati seejärel professorikutset omandama Saksamaale. I maailmasõja algusaastail töötas ta Berliinis Charlettenburgi Tehnikaülikoolis ja firmas AEG, kuid vaenuliku riigi kodanikuna interneeriti ja saadeti Rootsi kaudu Venemaale. Seejärel töötas Kink õppejõuna Jekaterinenburgi ja Petrogradi mäeinstituutides, kuid parema palga ajel asus tööle Siemens-Shuckerti dünamovabrikusse, kus tõusis insenerist asedirektoriks. Seal oli tema vahetuks ülemuseks-peadirektoriks pärast Oktoobrirevolutsiooni Venemaa kaubandus- ja tööstuskomissariks määratud Leonid Krassin. Kui Krassin kureeris Eestiga peetavaid rahuläbirääkimisi, oli tema usaldusmeheks Aleksander Kink.

Aleksander Kinki tõus emissariks oli suur juhuste kokkulangemine. Petrogradis sõbrustas Kink teiste rahvuskaaslastega, sealhulgas ka Eesti punaste võimsa kolmiku - Anveldi, Pöögelmanni ja Nieländeriga, kes imehästi taipasid punasele poolele kaotatud vennatapusõja mõttetust ja pidasid kiire rahu sõlmimist hädavajalikuks. Küllap nad pidasid silmas ka oma isiklikke huve.

Koos Nieländeriga käis Kink Lenini lähima mõttekaaslase, Petrogradi Nõukogu esimehe ja Komiterni Täitevkomitee esimehe Grigori Zinovjevi juures, kellele tutvustas oma (küllap ka suure kolmiku) 14 punktist koosnevat rahukava, mille kohaselt Eesti-Vene piir pidi minema rahvuspiiri mööda selliselt, et Eesti asundused Narva jõe taga kuuluksid Eestile. Ette oli nähtud ka evakueeritud varade tagastamine. Zinovjev kiitis rahuplaani heaks, kuid keeldus selle avalikustamisest, kuivõrd see "mõjuvat halvasti punaväe lahinguvõimele". Kink aga saadeti Moskvas sõjanõukogu poolt heaks kiidetud rahukavaga salaja läbi rindejoone Eestisse. Tema saatjaks sai piirirajooni hästi tundev Peterburi Jaani kiriku nõukogu esimehe vanem poeg Edgar Leopas. Lisaks rahukavale oli Kinkil Eesti poolele üle anda Eestimaa Kommunistliku Partei juhtide suusõnaline (ilmselt salajane) soov, milles vastutasuks Eesti omariiklikuse toetamisele paluti pärast rahulepingu sõlmimist luba töötada Eestis seadusliku erakonnana.

Molosovitsa jaamas sealpool Jamburgi tulid mehed rongilt maha ja kohaliku eestlasest talumehe abiga said õnnelikult üle piiri. Kokku kestis jalgsimatk kaks ööpäeva ning lõppes juba küüdimeeste toel Pagari tänaval tollases sõjaministeeriumis, kus neid hoiti kaks nädalat range valve all. Oli ju umbusk täiesti põhjendatud. 29. augustil 1919. a. seisid parlamentäärid välisminister Jaan Poska ees, kelle umbusk aga hajus, kui 31. augustil saatis Venemaa välisminister Tsitśerin raadio kaudu parlamentääride tegevusele kinnituse koos ametliku ettepanekuga rahuläbirääkimiste alustamiseks. 4. septembril vastas Poska jaatavalt ja peagi algas Pihkva rahukonverents, kus kokku said Eesti delegatsiooni juhina Birk ja Vene delegatsiooni juhina Krassin. Enne seda aga saadeti Kink juba tuntud metsaradu pidi Petrogradi tagasi. Leopas jäi aga kohe Eestisse ja töötas hiljem Haapsalus kooliõpetajana.

Pärast Tartu rahu sõlmimist tuli ka Kink 1920. a. märtsis üle Peipsi jää lõplikult Eestisse, kus ta määrati Tõnissoni valitsuses kaubandus-tööstusministri abiks. Vabadussõjas üles näidatud teenete eest sai ta riigilt Pakri poolsaarel Leetse mõisa südame koos hoonetega ja 20,89 ha suuruse maatüki. Vene sõjardite poolt hävitatud kunagi Ungern-Sternbergidele kuulunud mõisat taastab praegu Christian von Wistinghausen, endise Saksa saadiku Henning von Wistinghauseni poeg. Aleksander Kingu geoloogist tütar Hella aga ehitab isale kuulunud maadele Pakri looduskeskust.

Nieländer sai lahinguväljal surma enne Tartu rahu sõlmimist. Anvelt hukkus massirepressioonide käigus 11. detsembril 1937. a., Pöögelmann 27. jaanuaril 1938. a.

Lühendatult Anto Raukase artiklist "Imelaps, insener ja riigitreial", ajaleht "KesKus" veebruar 2003.


Isikud

 
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee