06:19 esmaspäev, 01.06.2020
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
 
Koidula, Lydia
1843 - 1886

Lydia Koidula (1843-1886), eesti kirjanik

Ärkamisaja suurlaulik Koidula pärineb Pärnumaa jõukaimast kihelkonnast Vändrast. Luuletaja sünnimaja - ühekordne puust köstrimaja - pole tänaseni säilinud. Luuletaja kodukoha ümbrus pakub vähe vaatamisväärset. Köstrimaja asetseb umbes kilomeetri kaugusel kirikust, suure maantee ääres. Elamu ümber on õunapuuaed, allpool karjamaa ja vasikakoppel tiigiga ning eemal paks mets.

Koidula sündis kaks nädalat enne jõule, 12. (24.) detsembril 1843. a. meile tuntud rahvakirjaniku Jannseni esimese lapsena. Talle pandi nimeks lidie Emilie Florentine. Tarvitusele võeti neist eesnimedest ainult esimene, kusjuures kirjas märgiti Lidie asemel Lydia.
Kauni loo jutustab Jannsen oma tütre lapse-east. Lydia on alles põlvepikkune, kui kord, nukk süles, tuleb isa juurde, kes on parajasti "Sõnumitoojat" kirjutamas, ja küsib temalt lapseliku tõsidusega: "Isa, pai isa, kellele sa kirjutad?" "Ma kirjutan eesti rahvale, mu laps, nende rõõmuks ja õpetuseks", kostsin mina. "Mine sa jälle ema juurde kanni tegema!..." "Aga isa, kui sina pisukeseks jääd ja mina suureks saan, kas lubad mindki neile kirjutada ühe tillukese raamatu, isa, kas lubad?" "Ja muidugi, mu laps, sina oled ju eesti lapselaps, kes sulle siis seda keelab." "Aga isa, kas lõikad mulle sule ja lased omal toolil istuda, kas lased?" "No jaa, jaa! Mine nüüd, ema kutsub!"  - "Sellega sain ta iga kord kaelast ära. Jumala käes on küll kõik võimalik, mõtlesin iseeneses, aga sinul, lapsuke, on veel mitu tuult jalge all":
Köstrimaja õuest läks rohtunud tänav maanteele. Sel aiaäärsel tänaval, kus kasvasid kasteheinad põlvini, armastas Lolla (nii nimetati Lydiat lapsepõlves) mängida. Neiu-eas avaldas Koidula need kaunid lapsepõlvemälestused laulus "Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see!", eeskujuna kasutades vastavat saksakeelset laulu.

Metsatagusest Vändrast pääsis Koidula oma seitsmendal eluaastal Pärnu Ülejõe alevikku. Uus asukoht erines maastikult mitmeti Vändrast. Koolimaja asetses kruusatatud maantee ääres, mille mõlemal pool kasvasid suured kased, tuulega salapäraselt sahisedes. Kaskedealusest maanteest põhja pool levisid koolile kuuluvad põllud, lõuna pool oli Pärnu jõe kallas, kust avanes vaade linnale ja merele. Sageli viibis Lolla oma väiksemate vendadega jõe kaldal ja jälgis jõel liuglevaid purjepaate.
Kodus tundis Koidula rohkem muresid kui rõõme. Ta ei saanud oma varasemaid nooruspäevi lustlikult ega vabalt veeta, vaid pidi oma õe Geninkaga (Eugeniega) nooremaid vendi hoidma ja haiglasele emale köögis abiks olema. Koidulat ei huvitanud põrmugi majapidamine. Söögitegemise mure armastas ta veeretada ikka oma noorema õe õlgadele. Ja kui ta mõnikord oli sunnitud üksinda toitu valmistama, siis juhtusid enamasti äpardused. Koidula võttis kööki raamatud kaasa ja süvenes lugemisse, unustades täiesti pudrukatla ja lastes pudrul põhja kõrbeda. Enam rahuldas teda nooremate vendade hoidmine, sest sel alal tundis ta end kodus olevat. Vennad olid talle sõnakuulelikud ja täitsid vastuvaidlemata tema käske.
Juba varakult avaldus Koidula olemuses midagi iseäralikku, mis pärines nagu teisest maailmast. Oma õest Geninkast erines ta silmanähtavalt. Koidula oli kasvueas pikk ja kõhn. Ta kahvatu nägu jättis haiglase mulje. Terashallid silmad väljendasid kord iseteadvust ja kõrkust, kord unistuslikkust ja nukrust. Seevastu õde Geninka oli elurõõmus, ümarate näojoontega ja õhetavate põskedega. Talle sobis hästi perenaiseamet, Koidulale aga vaimne tegevus.
1854. a. sügisel astus Koidula Pärnu linna saksakeelsesse tütarlastekooli, et jätkata isa Jannsenilt saadud kodust õpetust. Esimesest õppeaastast peale kuulus ta parimate õpilaste hulka. Nii kodune hoolsus kui ka edasijõudmine olid hinnatud tema tunnistustel enamasti kas hea või väga heaga. Ainult üksikjuhtudel poldud tema õppimisega rahul. Mõnikord leidusid ka tunnistusel säärased märkused nagu: "Annete poolest võiks parem olla", " Kodune hoolsus võiks parem olla" jne.
Koidula võnkuvus õppimisel oli tingitud raskeist kodustest oludest. Et ta pidi tihti ema asendama lastetoas, ei saanud ta korralikult koduseid õppeülesandeid täita. Oli ka juhtumeid, kus isa saatis ta enda asemel koolilapsi õpetama. Kõrvaltöid oli Koidulal esimesil kooliaastail, mil tema ema Tartus ravimisel viibis, niivõrd palju, et nii mõnedki õppeülesanded jäid kodus täiesti täitmata. Heade annete tõttu suutis ta kaasõpilastega siiski õppimises sammu pidada.
Kooli lõpul oli tal kõrvalülesandeid vähe. Kui nooremais ja keskmisis klasses tuli õpetajail üsna tihti virgutada Koidulat hoolsamini õppima, siis viimaseis klasses otse imesteldi ta usinust ja tähelepanelikkust. Ta lõputunnistusel olid kõik ained väga head.
Kogu kooliaja kestel osutas Koidula häid teadmisi saksa keeles, ajaloos, loodusteaduses ja usuõpetuses. Hästi jõudis edasi ka oskusaineis - joonistamises, ilukirjas ja käsitöös. Kuid Koidula harukordsed võimed avaldusid kirjalikes töis, mis olid meisterlikult kirjutatud. Kord loeti tema kirjand kogu klassile ette ja kooliõpetaja tähendas: "Siin sa näitad, mis võid". Kõige halvemini edenes ta vene keeles, mille hindeks oli sageli rahuldav.
Koidula oli koolitüdrukuna lihtsalt riietatud. Ta parimaiks sõpradeks olid need kaasõpilased, kes olid huvitatud kirjandusest. Tundide kaupa võis ta nendega vestelda. Lühikest aega sõbrustas Koidulaga Lilly Suburg, kes laenas talle raamatuid ja koolitarbeid ning käis teda külastamas. Ühel õhtul viibis Suburg oma kooliõe juures Ülejõe koolimjas. Tütarlapsed istusid vanal rudiseval sohval ja siin luges Koidula sõbrannale ette oma esimese saksakeelse luuletuse. Nad olid mõlemad seejuures väga liigutatud.
Kuid lähem hingeline kooskõla puudus Koidula ja Suburgi vahel. Olud, milledes nad elasid, ja iseloomud olid neil niivõrd erinevad, et nende vahekord ei saanud südamlikuks sõpruseks kujunedagi. Kodus hellitatud Suburg ei suutnud kuigi kaua olla truu sõbranna Koidulale. Ta hakkas kadestama Lollat, kelle kirjandeid koolis kiideti ja kes kodus sepitses luulesalmikuid. Sellele lisanes veel varanduslik vahe: Suburgi vanemad olid jõukad, Jannseni perekond vireles aga vaesuses.
Kui pühapäeviti kogunes koolimajasse ümbruskonna noori ja vanu, siis viibis ka Koidula nende hulgas, olles elavalt huvitatud eestlaste elust ja püüdeist. Taluinimestesse suhtus ta nagu isa Jannsengi sõbralikult ja lahkesti. Kokkupuutumises lihtrahvaga õppis Koidula üha enam tundma selle keelt ja raskeid ühiskondlikke olusid.
Suvekuudel töötas Koidula koolimaja aias ja põllul. Tema hoolde usaldati lillepeenrad. Kui Jannsen korraldas kibedal tööajal talgud, viibis ka Koidula talguliste ridades. Teda on nähtud ristikheinapõllul loogu võtmas ja sirbiga rukist lõikamas. Kui Jannsen toimetas "Perno Postimeest", oli tütar Lydia talle alati abiks. Ta kirjutas ümber isa töid või pani neid kirja etteütluse järgi. Vanemaks saanud, pidi ta juba iseseisvalt sõnumaid koostama ja võõrkeelsete teoste eeskujul eestikeelseid jutustusi kirjutama. Esimese pikema sulesünnitusena tõlkis ta vabalt eesti keelde jutu "Ojamölder ja temma minnia", mis ilmus a. 1863 eesti rahva rõõmuks ja õpetuseks.
1861. a. detsembris lõpetas Koidula Pärnu tütarlastekooli. Aasta pärast omandas ta Tartus õiendatud eksami kaudu kodukooliõpetaja õigused. Kuid kasvatustöö ei huvitanud eriliselt Koidulat. Isa tungival soovil pühendus ta ajakirjanduslikule tegevusele.
1862. a. suvel oli Koidula Pärnus leeris. Ta oli üle saanud koolipõlve raskustest ja lähenes oma elu kauneimale ajale.

Koidula pidev kirjanduslik tegevus algas Tartus. Ta töötas "Eesti Postimehe" toimetamisel käsikäes oma isaga. Koguni suurem osa toimetustööst lasus tema õlgadel. Jannseni parem käsi oli haige, ta ei saanud ise kirjutada. Tütar Lydia pidi tema artikleid ja teateid nagu varem Pärnus etteütluse järgi üles kirjutama. Peale selle oli Koidula ülesandeks parandada trükipoognaid, pidada kirjavahetust lehe kaastööliste ja tellijatega, kirjutada aadresse ja ära saata lehti postiasutustesse. Sageli tuli tal puhkamata töötada hommikust keskööni.
Raske töökoorem ei jätnud oma kurnavat mõju avaldamata. Nagu teame, oli Koidula kehaline tervis juba koolipõlves nõrk. Seda enam oli ta tööst ülepingutatud organism vastuvõtlik haigustele. Vahetpidamata kirjutamisest haigestus ta parem käsi. Siit sai alguse Koidula luuvalu, mis andis end hiljem teravasti tunda. Vahetevahel keelas arst tal igasuguse igasuguse kirjutustöö mõneks nädalaks. Nii tüütav oli Koidula igapäevane töö, haigusaeg osutus talle kosutavaks puhkuseks.

Koidula oli neiupõlves väga ilus ja vaimukas. Kaasaegsed kirjanikud ei leia sõnu laulikneiu ilu ja kõrgete vaimuannete kirjeldamiseks. "Harva valab loodus oma iluandeid nii rikkasti kellegi inimese peale välja, kui seda Koidulale oli sündinud. Tema oli ärarääkimata vaimukas naisterahvas. Tema terve isedus oli nagu luulelist õhku täis. Iga sõna, mis ta suust kuuldus, oli enne nagu iluduses valatud," kirjutab K. A. Hermann. - "Vaimu poolest oli ta elav nagu tuleleek, ta ei olnudki nagu inimene, vaid ainult hingeõhk kõrgemast maailmast", ülistab teda A. Reinvald.

Ärkamisaja suursündmustest võttis Koidula agarasti osa. Ta aitas oma isa esimese laulupidu korraldamistöis ja elas sellele suurpäevale kogu oma tuleleegilise olemusega kaasa. Pärast laulupidu ta kirjutas Kreutzwaldile: "Nüüd on nad möödas, armas papa, kõik need rõõmsad, äratavad, nii suure mureliku põnevusega oodatud, nii suure mõnuga läbielatud ja tagantjärele veel nii kosutavalt meeles mõlkuvad pidupäevad!" Samuti oli Koidula andumusega tegev lauluseltsis "Vanemuine". Ta kirjutas näidendeid, juhatas nende ettekandmist ja saatis etenduste ajal lauluosi klaveril kaasa.

Koidula oli ühes oma isa Jannseniga innustunud hõimuaatest. Nad kutsusid vennasrahva esindajad esimesele laulupidule ja äratasid hõimutundeid rahva hulgas. Jannseni algatusel toetasid soomlased ja eestlased teineteist rahaliselt nälja-aastail. Rahasummade saatmisel tekkis Koidula ja soome ajakirjaniku Almbergi vahel kirjavahetus, mille tõttu lõpuks teostus Jannsenite kavatsus - külaskäik Soome.
1971. a. juulikuus matkasid Koidula ja Jannsen Soome. Sealpool lahte tervitasid neid südamlikult soome rahvusliku liikumise juhid Lönnrot, Snellman, Almberg jt. Külaliste auks korraldati suurejooneline pidu, mis kestis läbi öö päikesetõusuni. Pidul hinnati ülistavalt Jannseni ja Koidula rahvuslikku tegevust. Siis sõideti Sise-Soome ja imesteldi tuhande-järve maa kaunist loodust. Käidi tööstuslinnas Tamperes ja viibiti Kankasala kuulsa veestiku rannal, kus vaadeldi Soome suurejoonelist järvemaastikku.
Kogu matka kestel oli Koidula kõrgendatud, ülilõbusas meeleolus. Vastutuleva pulmarongi mõrsjale jagas ta osa Helsingis saadud lilledest. Südamlike lahkumistervituste saatel sõitis Jannseni perekond rongiga Viiburi ja sealt Peterburi kaudu kodumaale. Kalleima kingitusena tõi Koidula Soomest peotäie mulda kaasa, mille ta asetas lillepotti. Koidula matkamuljed olid niivõrd elavad, et ta pidi igatsevalt tagasi mõtlema Soomemaale. Ta ei suutnud unustada Soome järvi, kaljusid, männimetsi ja sõbralikke soomlasi. Palaval juulikuu päeval läks ta aeda lõhmuse alla, istus seal pingile ja mõtles aina Soomele.
Koidula mälestustes kauneimaks kujuks oli "Uusi Suometari" toimetaja Antti Alamberg. Laulikneiu oli temasse kiindunud armastusest tuksleva südamega. Ta läkitas Almbergile südamliku kirja, millele jäi kärsitusega vastust ootama. Kuid tema kaunid unistused purunesid. Kõigest sõprusest hoolimata suhtus Antti Almberg külmalt Koidula kiindumusse.
Koidula oli selleks liig koormatud rahvuslike kohustustega, et mõtelda omaenese tulevikule ja selle heaks midagi korda saata. isiklikust heaolust võis ta unistuslikke kujutlusi luua vaid harvul puhkehetkil. Kuna ta sisimad soovid ei täitunud, tabas teda oma eluõnne otsingul abitusetunne. Ei tule unustada, et Koidula oli juba 27-aastane. Ta paremad neiupõlve-aastad olid kulunud ajalehe toimetustoa hallide seinte vahel. Ta otsis väljapääsu sellest kurnavast ajalehe "sepipajast".
Pärast Almbergi äraütleva kirja saabumist oli Koidula enesetunne niivõrd riivatud, et ta polnud suuteline kaaluteldult toimima. Paljude kodumaasõprade üllatuseks kihlus ta 1872. a. novembrikuus lätlase Eduard Michelsoniga, kes oli ametilt sõjaväearst. Koidula abiellumine Michelsoniga oli suureks pettumuseks nii Kreutzwaldile kui ka tema teistele austajaile. Raske oli neil harjuda mõttega, et eesti innukaim isamaalaulik läheb abikaasaks lätlasele.
Koidula pulmad peeti 19. veebruaril 1873. a. Laulatus toimus Jannseni majas Tiigi tänavas kell 11 enne lõunat. Pulmalisi oli võrdlemisi vähe, sest kutsutud oli ainult lähim sõpruskond.
Pärast pulmi asus noorpaar pikale teekonnale. Et Tartu-Tapa raudteed veel polnud, tuli umbes 150 km sõita posthobustega. Siis jätkati matkaga rongiga ja üle jää sõideti saaniga sõjasadamasse Kroonlinna.

Uus asukoht - Soome lahes Kotlini saarel asetsev Kroonlinn - suurte kasarmutega ja üksluise maastikuga tundus Koidulale sünge vanglana. Kõikjalt haigutas vastu masendav külmus. Ainult meri ja taevas lohutasid mõnel hetkel looduse ilust ilma jäetud luuletajat. "Elu muutub siin üha ebamuguvamaks ja vastumeelsemaks," kirjutab Koidula. Kõik on nii igapäevane, üksluine ja rõõmutu.
Suurimad ja puhtaimad rõõmud elas Koidula läbi armastava emana. Ta esimene laps Hans-Voldemar sündis aastal 1874. Koidula armastas teda väga soojasüdameliselt. Kogu oma hoole ja armastuse pühendas ta temale, jälgis heldimusega poja arenemist ning õpetas talle agarasti eesti keelt. Ta laulnud pojale enda loodud hällilaule, nagu ta ise sellest jutustab: "Kui esimest korda talle enda tehtud laulu laulsin, kuulas ta teraselt, ja sellest sai ta armsaim laul, - millisest asjaolust räägib silmanähtavalt võimas sünnipärane armastus ja kiindumus eesti keele vastu!" Kuid see noor elu, keda ema nähtavasti tahtis kasvatada oma rahva rõõmuks, kustus juba varases lapseeas.
1876. a. suvel sündis Koidula teine laps, tütar Hedda. Ta emamured küll suurenesid, aga ühes sellega tõi tütar uusi rõõme majasse. Lapsed pakkusid talle palju lõbu, uut ja huvitavat.
Välismaareis katkestas paariks aastaks ta Kroonlinna ühetoonilise elu. Nimelt sai dr. Michelson a. 1876 riigi poolt stipendiumi edasiõppimiseks Saksa tähtsamais ülikoolides. See reis - vähemalt selle esimene pool - oli hele, rõõmus aeg Koidula elus, millal ta võis kirjandust ja kunsti nautida. Välismaareisile järgnes kurb ja masendav sündmus: Koidula silmatera, südamest armastatud ainus poeg Hans-Voldemar suri Tartus leetrihaigusesse. Et poja mälestus ema teadvuses pühana püsiks, võttis Koidula tema kalmult endaga Kroonlinna kaasa siidkotikesetäie kodumaa mulda.
Enne ja pärast välismaareisi viibis Koidula pikemat aega oma isakodus. Siin sai ta mahti endise noorusliku tuhinaga kaasa töötada rahvusliku liikumise alal. Kui isa Jannsenit halvatus tabas, kutsus Koidula "Eesti Postimehe" noored kaastöölised, eesti üliõpilased, Jannseni majasse, pidas neile sütitava lauakõne ja pöördus nende poole tungiva palvega: "Nemad kõik toetagu oma hinnata kaastööga "Eesti Postimeest"! Ühine: "Jah, toetame!" oli vastuseks. "Nii tungis Koidula kõne südamesse," sõnab pastor J. Bergmann.

Tagasi jõudnud Kroonlinna, tundub Koidulale sealne elu pärast välismaareisi ja kodumaal viibimist päris rahulikuna. Kuid reisimälestused haihtuvad varsti ja tekib jälle kojuigatsus. Kodumaalt saabub talle aiva ebameeldivaid teateid poliitilistest lahkhelidest. Koidula püüab rahvajuhte lepitada ja ühisele tööle virgutada.
Mida kauemini Koidula maapakku jäi, seda talumatumaks muutus talle sealne kannatusrikas elu. Esialgu oli tal julgust kurta oma hädasid kaasinimestele, aga hiljem kannatas ta vaikides, sõnatult. Kadunud oli Koidula elumõte, ainuüksi lapsed tiivustasid teda eluteed jätkama. "Meie elu kõige puhtamad õied surevad ühes meie lastega", kirjutas Koidula, "kõik muu pole väärt poolt silmapisaratki, - kõik muu on tühine! Õlekõrregi väärt poleks meie elu ilma nende meie armsamateta!"

Koidula vananeb varakult. Juba 35-aastasena on ta täiesti hallipäine. Korduvalt mainib ta oma õele kurba tõde: "Lähen vanaks." Ometi pole temas kustunud isamaalised tundmused. Igatsevad helid kodumaast saadavad teda surmatunnini.
Kroonlinna elu mõjutab halvavalt Koidula tervist. Ta satub emalt päritud vähktõve küüsi. Haiguse suurenemisega lisanduvad ka hingelised piinad.
Õnnetu matk talvel Oranienbaumi randa omakorda mõjutas ta hädist tervist. Tagasisõidul Oranienbaumist sattus Koidula lumetuisu kätte. Mitu kilomeetrit Kroonlinnast eemal kukkus Koidula saani küljeli kaldudes lumme. Tuisu tõttu ei pannud voorimees mahakukkunu hüüdeid tähele, vaid kihutas edasi. Koidula sumas lumes vaevu edasi, kuni paari tunni pärast saabus väsinuna koju. Tütar mäletab, kuidas ema tule ääres end soojendanud ja läbimärgi riideid kuivatanud.
Koidula haigestus üsna raskesti 1882. a. lõpul. Ta vasakus rinnas andis vähk end valusasti tunda. Järgmisel aastal korraldas Peterburi osav arst lõikuse, mis hästi õnnestus, nii et Koidula end ajutiselt tundis täiesti tervena. 1885. a. ilmub Koidula rinnas uuesti vähk. Pannakse jälle lõikus toime. Kuid see ei too haigele kergendust, sest haigus on tunginud liig sügavale. Kevadel 1886 halvenes veelgi Koidula tervislik seisukord. Kuid isegi suurimate valude hetkil ei unusta ta oma lapsi. Ta on huvitatud nende edaspidisest kasvatusest ja tulevikust. Luuletaja suurimaks sooviks on, et tütred õpiksid hästi majapidamist tundma, milles tal oli endal väga vähe teadmisi. Koidula peab tahtmatult tunnistama: "Haigevoodi on nüüd minu ainus kodumaa." Haigus on äärmiselt kurnav, aga Koidulal jätkub meelekindlust vaikseks kannatamiseks. Omakseid kodumaalt ei saa ta unustada, neile läkitab ta tervitusi: "Jumalaga, mu armsad, ja jääge terveks, nii vanad kui noored! Olen väsinud."
30. juulil 1886 sulges Koidula oma silmad igavesele unele, rahulikult, "soovideta ja pääsmist igatsedes". Ta oli 42 aastat 7 kuud ja 18 päeva vana.
Vanemad saatsid lohutamatus leinas oma aiast roose, millega kaunistati Koidula puusärk seestpoolt. Ta sängitati Kroonlinna saksa surnuaiale. Tema kalmu, mis raudaiaga piiratud, ehtis valge marmorrist.
1929. a. suvel püstitati Koidulale Pärnus mälestussammas.

Karl Mihkla. Õpik "Valimik kirjandust gümnaasiumile" I klass. II tükk, Tallinn 1943.

1871. a. suvel, kui laulik koos isa Jannseniga Tartust Riiga ja sealt laevaga Tallinna jõudis, et siit reisi Soome jätkata, peatusid reisilised Harju tänaval asunud "Kuld Lõvi" võõrastemajas. Hiljem, Kroonlinna-aastatel, sattus luuletaja viiel korral Tallinna, kus peatus õe Eugenie perekonnas.
1875. a. oli ta siin läbisõidul mõned päevad, et minna Tartu lähedale Vasulale suvekuid veetma. Tol korral käis ta ka Paldiski maanteel mere ääres Mustjõel, nagu selgub Koidula kirjavahetusest. 1876. a. suvel oli Koidula Tallinnas ühtejärge 4 kuud (märtsist 20. juulini) ja elas majas Pikk t. 58. Tol korral sündis siin tütar Hedwig-Hedda (2. VII). Elu Pikas tänavas, kust avanes vaade sadamale, meenutab luuletaja hiljemgi kirjavahetuses omastega.
Aastal 1880 viibis Koidula Tallinnas koguni kahel korral. Et sel suvel toimus Tallinna I üldlaulupidu, kirjutas Koidula seks puhuks näidendi "Kosjaviinad", mis küll jäi ette kandmata. Laulupeol, mille initsiaatoriks oli ta õemees H. Rosenthal, sai Koidula rahva suure tähelepanu ja austuse osaliseks. Tollal elas luuletaja õe perekonnas Kadriorus, veel nüüdki on säilinud õuemaja, Koidula t. 22. 1880. a. septembris tähistati Peterburis F. J. Wiedemanni 50 aasta tegevusjuubelit, mispuhul Koidula kirjutas pühenduse "Minu armsale taadile". teksti saatis ta Tallinna, kus dr. Rosenthali vahendusel see trükiti lindile, mille autor hiljem Peterburis juubilarile üle andis. Samal aastal asutatud Aleksandikooli naiskomitee kujunes esimeseks Tallinna eesti naisorganisatsiooniks, Lydia Koidula valiti selle auliikmeks.
Viimast korda käis Koidula Tallinnas 1881. a. suvel. Siis peeti Kadriorus, hotellis "De France" Johann Voldemar Jannseni (1819-90) ajakirjanikutegevuse 25 aasta juubelit, kus oli ka Koidula.
Kui 1946. a. augustis möödus 60 aastat luuletaja surmast, sai Metsakalmistu tema viimaseks puhkepaigaks.

Karl Laane
Laane, K. Tallinna kultuuriloo radadel. Tln., 1974

Isikud

 
Pildid
KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee