 |
Hooneterohke ansambel Tallinna piiril. Harku mõisa on mainitud 1371, keskajal kuulus ordule, 16. sajandi lõpust on eravalduses. 1710. aastal sõlmiti pooleliolevas härrastemajas nn. Harku rahu.
Mõisahoone rekonstrueeriti 1778-81 ja 1875, mil varaklassitsistlikku telgsümmeetrilist ehitist pikendati kummaltki tiivalt, fassaade täiendati neorenessanslike elementidega. Pikk kivist hoone on kahekorruseline, kelpkatusega. Esifassaadil domineerib neorenessansliku frontooniga keskrisaliit, kitsastel otsarisaliitidel on atikad. Aknad on osaliselt ümarkaarsed, fassaadi liigendavad pilastrid on I korruse ulatuses rustikaga. Väärispuidust uks on hea tisleritöö. Pargifassaadi keskosas eendub jõuline kolmnurkfronttoniga keskrisaliit, selle ees oli algselt kinnise verandana kujundatud rõdu. Hoone idaotsaga liitub historistlik juurdeehitus.
Soklikorrus on võlvitud, kogu hoones domineerib anfilaadne ruumidesüsteem. Siseruumid on valdavalt ümber ehitatud; avaras keskvestibüülis on säilinud hilisklassitsistlik valgetest kahlitest kamin.
Peahoone ees on avar väljak, mida külgedelt piiravad 18. sajandil ehitatud tall-tõllakuur ja ait.Ansambli kirdeservas paiknevad 19. sajandi lõpus ehitatud kõrgete astmikviiludega laudad ja tallid (osaliselt põlenud). Säilinud on ainulaadne neogooti dekoratiivtornidega kasvuhoone tugimüür.
Suur, mitmeosaline park on vabakujunduslik. Esindusansamblit eraldavad majanduspoolest tiigid, mille läheduses asuvad oletatava linnuse varemed. Arvukad pargimonumendid, sillad jms. on hävinud.
E. Kangilaski
Eesti arhitektuur. Üldtoimetaja V. Raam. Tallinn, 1997
Harku mõis -Olev Remsu - Roman von Ungern-Sternberg - vallutas Mongoolia
Balti jaamas kord palkas 2 pakikandjat - 1 hoidis vasaku käe kinnast, teine parema käekinnast.
|
|
