 |
Neogootika silmapaistavamaid ja hilisemaid näiteid Eesti mõisaarhitektuuris. Mõisa rajasid samanimelise küla maadele Padise v. Rammid pärast Põhjasõda. 1886. a. ostis selle Saku tööstur ja kunstimetseen V. v. Baggehufwudt.
Luksuslik, juba eemalt Keila-Haapsalu vaateid valitsev härrastemaja valmis tema poja Eduard v. Baggehufwudt`i tellimusel aastail 1890-93 (arh. K. Wilcken). Kasutatud on kohalikku paekivi, nn. Vasalemma marmorit. Kiviraidur oli Sileesiast pärinev Johann Weiss. Detailikäsitluselt sarnaneb Laitse mõisahoonega. 1919. a. paigutati mõisahoonesse kool.
Inglise keskaegseid rüütlilosse imiteeriv, igast küljest vabalt vaadeldav, põhiplaanilt ruudulähedane hoone on kahe-, osalt kolmekorruseline. Kompositsiooni ebasümmeetrilisust rõhutab polügonaalne jõulise maśikuliikarniisiga peatorn. Ehitist liigendavad eenduvad ja taanduvad astmik- ning kolmnurkfrontoonidega kroonitud hooneosad ja silmapaistvalt viimistletud raiddetailid: akende jäigad tuudorsimsid ja ehisraamistikud, kolmnurksiiruga teravkaarsed petikniśid, rõdupiirded, gooti fiaalidena kujundatud tornikesed. rahutut üldsiluetti on püütud tasakaalustada laia korrustevahelise karniisiga, mille mõjul kivi hallil taustal suurendab katusega kokku kõlav punane plekk-kate. Torni tuudorkaarena kujundatud portikuse all on metallnaastudega kaunistatud peauks, mille kaudu pääseb hoone kõige mõjukamasse ruumi - vestibüüli. Selle taga on suhteliselt väike saal, järgneb historitsistliku puitpaneeli ja kassettlaega söögisaal, mille uksed avanevad aia pool paiknevale kiviterrassile. Kabinet, teenijatoad jt. ruumid paigutuvad vabalt n.ö. seest väljapoole projekteerituna ümber eespool mainitud ruumide. Teisel korrusel on elu- ja magamisruumid.
Sisekujundus on lihtne. Tahveluksed on geomeetrilise kujundusega, saalis ja vestibüülis ümarad neobaroksed malmahjud.
Hoone on ümbritsetud algselt neobarokse pargiga. Maanteesilla läheduses graniitpostidega raudvärava juurest alguse saava elupuuhekiga on esile tõsteud arhitektuuriliselt mõjuvaim vaade härrastemajale.
Juhan Maiste
Eesti arhitektuur. Üldtoimetaja V. Raam. Tallinn, 1997
1886. a. omandas Vasalemma Saku tööstur ja kunstimetseen V. v. Baggenhufwudt, kes uue uhke härrastemaja püstitamiseks vajalikud rahad sai oma Nõvalt pärinevalt abikaasalt J. v. Ungern-Sternbergilt. 1892.a. omandas mõisa poeg Eduard, kelle abielusidemed viisid kontakti Nikolai v. Glehniga. Kunstiarmastusele liitus kaine, praktiline meel. Mõisal oli oma meierei, viinavabrik, veski, peeti tõukarja ja linde, linnukasvatus tõusis sajandi lõpus suurimaks Eestis. Regulaarse sissetuleku andsid ka telliskivivabrik, lubjapõletamine ning eriti seoses uue härrastemajaehitustöödega intensiivistunud dolomiiditöötlemine. Siinse Sileesiast pärineva kivimeister Johann Weissi poolt juhitud töökoda valmistas ehitus- ja ehisdetaile nii oma tarbeks kui ümbruskonna rahvale (hauasambad, ristid, trepiastmed, suured lillevaasid, pesukausilauad jne.). Suuremate partiidena viidi Vasalemma murrust dolomiitplokke ka Tallinna, Peterburgi ning Riiga. Ilmekaimaks näiteks siinse "marmori" kasutamisest on siiski mõisahoone ise - luksuslik, juba eemalt Keila-Haapsalu vaateid valitsev Vasalemma loss.
Maiste, J. Eestimaa mõisad. Tallinn, 1996
|
|
