 |
Koos Padise mõisa ja Suur-Pakri saarega läänistati 1622. a. Vihterpalu Riia toomhärrale Th. v. Rammile. Selle suguvõsa valdusesse kuulus kuni 1919. a. Mõisasüdames oli 17.-18. saj. valdavalt puithoonestus. Tänaseni säilinud kahel pool Vihterpalu jõge asunud ansambel ehitati 19.-20. sajandil.
Peahoone on kahekorruseline, arvatavasti 19. sajandi lõpul püstitatud hilisklassitsistlik ehitis. Risaliitliigendusega, kolmnurkfrontoonidega esifassaadil domineerib jõuliste korintose pilastritega keskosa. Peasissepääsud olid tiibades (neist läänepoolne suleti 1957). Tagaküljel on lai 1870.a. ehitatud dolomiitsammastega portikus-veranda, kust parki laskub lai kivitrepp (sama Sagadi mõisas, 1894).
Peakorrus on stiilse klassitsistliku kujundusega. Pompeij-laadsete maalingutega vestibüül ulatub läbi kahe korruse. Saali kõrval asunud poolümara põhiplaaniga salong on ümber ehitatud. Keskkoridoriga soklikorrus, kus asusid teenijatoad ja köök (pliit säilinud), on 19. sajandile erandlikult võlvitud.
Põrandad on paeplaatidest. Ansambliliselt seostub härrastemajaga naabruses paiknev sammastikuga tall-tõllakuur.
Põhihoone taha jääva pargi (2,8 ha) kujunduses põimub regulaarsus vabaplaneeringuga. Pargi keskel asus 19. sajandi teisel poolel ehitatud romantiline sõrestikviilude ja puitpitsdekooriga kavaleridemaja (varemetes). Üle jõe majanduskompleksi juurde viisid kaks lähestikku asunud silda. Säilinud on viinavabrik, pärast 1900.a. tulekahju taastatud veski, osa karjakastellist. Mõisasse saabuva tee ääres on väike neogooti stiilis sepikoda.
Juhan Maiste
Eesti arhitektuur. Üldkoostaja V. Raam. Tln., 1997
|
|
