 |
Vana-Vigala mõis on vanimaid Eestis. 14. sajandist kuni 1919. a. kuulus Uexküllide perekonnale. Esialgu asus mõisasüda praegusest mõned kilomeetrid lääne pool (säilinud vasallilinnuse varemed). Praegusel kohal alates 17. sajandist.
1745. a. sõlmiti mõisa omaniku ja endise Adila mõisa aedniku Chr. Andersi vahel leping pargi kujundamiseks.
1772. a., G. W. v. Uexkülli ajal asuti ehitama uut kahekorruselist barokkstiilis härrastemaja. Töid pidurdas hoone vajumine, alles 1775. a. viidi hoone katuse alla. Sarnaneb ehituslaadilt omaniku vennale H. G. v. Uexküllile kuulunud Kabala mõisahoonega Järvamaal (1774). 1858. a. remonditi hoonet, 1864. a. muudeti veidi fassaadi. 1905. a. mõisamaja põletati, misjärel taastati ligilähedaselt esialgsel kujul.
See on 18. sajandile iseloomulikku tüüpi - kahekorruseline, algselt murdkelpkatusega, millesse lõikub kolmnurkfrontoon, keskrisaliidi (viiluväljas omanike vapp) ja otsrisaliitidega. Peasissepääsu ees on lai kivipostidele toetuv rõdu, fassaadil komposiitkapiteelidega pilastrid. Soklikorrus on võlvitud, avara keskse vestibüüli võlvlagi toetub kahele massiivsele kivipiilarile. Vestibüüli seinas kaks kolmandast sajandist e.m.a. pärinevat antiikreljeefi. Saal jt. anfilaadsed esindusruumid paiknevad teisel korrusel.
Peahoone ees on avar ringteega ümbritsetud muruväljak.
Inglise stiilis park kujundati aastatel 1795-1832; 19. sajandi alguses rajati sellesse perekonna kalmistu klassitsistliku kabeli (varemets) ja sepisväravatega. 1791. a. alustati hirvepargi rajamist, mis lõpetati aednik H. Lintrupi juhtimisel 1832. a. Parki laiendati aastatel 1835-70, täiendades seda omanike sõprusringkonda kuulunud A. Middendorffi poolt ekspeditsioonidelt kaas toodud eksootidega. 1867. a. püstitati pargi põhjapiirile sissesõidutee algusesse kaks graniitobeliski. Samasugused väravad asusid ka mõisasüdamest mõni kilomeeter eemal lehiseallee alguses.
Kõrvalhooned: kuivati, ait, tallid asuvad ansambli äärealal.
Juhan Maiste
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
|
|
