 |
Peamiselt 19. sajandi teisest poolest pärinev paljude hoonetega ansambel Pandivere kõrgustiku põhjapiiril. Peahoone (1880.-ndate aastate algus, arh. F. Modi) on ühekorruseline, kõrge sokli ning mezzaninona mõjuva pealisehitisega neoromaani stiilis historitsistlik kivimaja, suhteliselt rikkaliku krohvdekooriga (profileeritud karniisid, aknapealised jne.). Esifassaadi ilmestab kolmnurkfrontooni ja suurte kaarakendega esik, millest laskub pargi suunas lai trepp; räästakarniiside all on rida väikesi ümaraknaid. 20. sajandi algul lisati hoone põhjatiivale madalam tellistest juurdeehitis.
Põhikorruse esindusruumid paiknevad enamasti anfilaadselt. kahes ruumis on säilinud ornamentaalsed laemaalingud ja kahhelahjud. Soklikorrusel on abiruumid.
Kõrvalhoonetest enamik paikneb pargist lõuna pool, neist tähelepanuväärsemad on 9-avalise kaaristuga ait (18. sajandi lõpp) ning juugendlike elementidega valitsejamaja (20. sajandi algus).
Park on vabaplaneeringuline (3 ha), selle läänepiiril on suur allikas, mis varem toitis tiikidesüsteemi.
Praegu on mõisas lastekodu.
Ants Hein
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
|
|
