 |
Maalilisemaid lahemaa mõisaid, paikneb Mustoja kaldal. Esmamainitud Lodedele kuulunud mõisana 1501. a. Aastatel 1605-1810 oli v. Helffreichide, 1810-1919 v. Schubertite valduses.
Härrastemaja oli veel 19. sajandi esimesel poolel puust, praegune kivihoone on kerkinud ühe 18. sajandi teisest poolest pärineva sümmeetrilise fassaadi ja põhikavatisega kahekorruselise ehitise (1800. a. paiku mainitud paviljonina) baasil, mida laiendati 1860.-70. aastail põhjatiivalt kolme- ja lõunatiivalt kahekorruselise juurdeehitisega (ehitusmeister arvatavasti F. Modi). Laiendustega anti senisele baroklike proportsioonidega hoonele historitsistlik ilme: see muutus ebasümmeetriliseks, kujundusse ilmus neorenessanslikke detaile. Esindusruumid on paiknenud hoone teisel korrusel, neist suurejoonelisem põigiti läbi lõunapoolse tiiva ulatuv saal, milles oli kuni 1982. a. tulekahjuni säilinud mustriline parkett ja juugendlikud laemaalingud.
Kõrvalhooneid suhteliselt arvukalt, neist moodustub mõisasüdames mitu ebasümmeetriliselt paiknevat rühma. Nii on peahoone põhjaotsa juures kompaktne grupp käsi- ja õliaidast (1831), palmimajast (19. sajandi esimene pool), endisest pesuköögist (19. sajandi algus) ning templikesena mõjuvast, toskaana orderis sammastega kujundatud "kohvimajast" (19.-20. sajandi vahetus). Peahoonest idasse jääva väljaku vastasküljel paikneb "tagamõis" (18. sajandi teine pool), mis on kujunduselt lähedane peahoone vanemale järgule. Väljaku lõunaküljel asuvad hilisklassitsistlikus laadis kujundatud tall-tõllakuur ja ait (mõlemad 1830). Peahoonest läände jäävad jääkelder (19. sajand), vesiveski koos möldrielamuga (vanemad osad 18. sajandist) ning jõesaarel asuv kompaktne viinavabrik (19. sajand), kaugemal asuvad karjahoov (19. sajand, praegu varemeis), sepikoda jms. Osa mõisaehitisi on ka ümbritsevatel väljadel, sissesõidutee ääres on suure hollandi tüüpi tuuliku vare.
Kümnehektariline park on rajatud Mustjõele; üle paistiigi avanevad vaated kuuluvad kaunimate hulka kogu Lahemaal.
Mõisasüdame korrastamist alustati 1982. a. (arh. U. Arike), praegu on mõis kohandamisel kultuuri- ja puhkekeskuseks.
Ants Hein
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
|
|
