 |
Valdavas osas 19. sajandi algul välja kujunenud klassitsistlik ansambel.
Härrastemaja on 1-2-korruseline piklik madal ehitis, selle fassaadi ilmestab nelja joonia sambaga portikus. Idafassaadiga liitub kaks hilisemat tiibhoonet (19. sajandi esimene pool). Saal asub hoone otsas, selle sisekujundus - intarsia-parkettpõrand, kaks laerosetti, reljeefse ornamendi ja putodega laekarniis ning rikkaliku ornamentfriisiga valged kahhelahjud tõenäoliselt 19. sajandi keskelt. Mõned sisearhitektuuri elemendid (uks, väikesed võlvlagedega ruumid vestibüüli taga jm.) on säilinud 18. sajandist barokiperioodist.
Ait härrastemajaesise ringtee lõunaserval ning tall-tõllakuur selle vastas on ühesugused: pika esiseina keskel on kuue poolümarsamba ja kolmnurkfrontooniga keskrisaliit; kõrge kelpkatuse räästajoont rõhutab tugevalt profileeritud hammasfriis. Mõlemad ehitati arvatavasti aastatel 1804-18.
Klassitsistlikku väravahoonet härrastemaja telgjoonel läänes peetakse Vene-Prantsuse sõja (1812) lahingute mälestusmärgiks. Läbisõiduava selle keskel ääristavad ümarsammaste paarid ja kroonib atikataoline frontoon. Hoone võlvitud keskosa eendub risaliidina, kummaski otsas on väike võlvitud ruum.
Ansambli muu hoonestus - karjakastell loodes ning viinaköök (rajatud 18. sajandil, 1877. a. ümber ehitatud, 1888. a. laiendatud ja tublisti muudetud) koos naabruses oleva nuumhärjatalliga eelmistest kaugemal on samuti klassitsistlikus laadis.
Park on väike, vabakujuline. Suures, liigendatud kallastega tiigis (peahoonest idas) on mitu eri suurusega tehissaarekest lustlatega (hävinud), mille juurde viis hulk sildu ja purdeid.
Marta Männisalu
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
|
|
