 |
Üks tugevamaid Eesti keskaegseid läänilinnuseid. Tulirelvadele kohandatud kahe diagonaaltorniga kastell rajati umbes 1430. a., ürikuis esmakordselt mainitud aastal 1465. Valmis ühes etapis. Ehitajaks oli Saare-Lääne piiskopi vasall Uexküll.
Virtsu linnus hävis talvel 1533-34 Lääne-Saare piiskopi ja Brandenburgi markkrahvi vahelises tülis. Sellest ajast varemeis, kuna Valmiera maapäeva otsusega 1536. a. keelati selle taastamine.
Linnus rajati Suure Väina mandripoolse kaldavööndi väikesele saarele, et kontrollida laevaliiklust väinas ning saarte ja mandri vahelist ülekäiku. Linnus oli põhiplaanilt ruudukujuline (25,1 x 25,3 m), edela- ja kirdenurgas flankeerivad ümartornid (läbimõõdud 9,3 ja 8,1 m), edelanurgas avar hoov (12,4 x 12,6 m). Ruumid paiknesid ümber hoovi.
Linnust ümbritses zwinger, moodustades linnusega sarnase ruudu küljepikkusega 36,2 m. Hoovi viis 2 m laiune värav, mis oli langesillaga suletav. Analoogiline värav oli zwingeri lõunaseinas. Väravate vahel oli nn. hundiauk.
Linnus oli kahekorruseline. Zwingeri ühekorruse kõrgune välismüür pidi linnust kaitsma ka mere ja ajujää eest. Ruumid olid ühenduses hoovis paikneva puitgalerii kaudu, müürisisesed trepid puudusid. 2 - 3 m paksused müürid olid dolomiitplokkidest, sisekülgedel oli kasutatud ka maakive. Välismüürid, samuti zwingeri müürid olid valgusavadeta. I korruse ruumid said valguse hoovi poolt, II korrusel olid valgusavad nii sise- kui ka välismüürides. Avad olid trellitatud ja varustatud vitraazhidega. Ruumi köeti kahhelahjudega.
Hoovi loodenurgas oli maakividest kaev (läbimõõt 1,3 m).
1976-77 tehti varemeil välisuuringuid, millega selgitati linnuse üldine plaanilahendus.
K. Aluve
Eesti arhitektuur. Üldkoostaja V. Raam. Tallinn, 1997.
|
|
