 |
Vigala läänilinnus rajati tõenäoliselt 15. sajandi alguses, esmamainitud 15. sajandi keskel; kuulus v. Uexküllidele. Paiknes Enge jõe lõunakaldal Naravere oja suudmest ida pool; seega olid linnuse põhja- ja lääneküljel looduslikud vesitõkked, lõuna- ja idaküljes kunstlikult rajatud vallikraavid. 1896. a. kaevas ja mõõdistas linnust G. O. Hansen. Selle tuumiku moodustas suur, massiivne neljatahuline tornelamu mõõtmetega 22,0 x 24,2 m. See oli inglise keeptoweri laadis ülipaksude seintega (3 - 5,3 m) ja keldris asunud kesksambaga (sama Vao ja Pöide tornlinnuses) hoone. Torni kaitses põhja poolt kaks eeslinnust, idast zwingerilaadne kindlustus. Nõrgemate seintega eeshoovis paiknesid hiliskeskaegsed ehitised. Linnus purustati Liivi sõjas 1560. a. ja 1581. a.; praegu on säilinud vaid maa-aluseid keldreid ja müüriosi.
Kalvi Aluve
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
|
|
