 |
Üks kahest Tallinna piiskopile kuulunud lauamõislinnusest. Linnuse rajas piiskop Simon v. der Borch 1479. a.
See paikneb Porkuni järve neemikul kõrgel künkal ja on laager-kastell-linnus, mille ebakorrapärane nelinurkne kuju osaliselt jälgib looduslikku reljeefi. Linnuse nurkades olid poolümarad tulirelvatornid, õue keskel väike kirik. Suurema maapoolse osana on säilinud viiekorruseline ülaplatvormiga väravatorn. Selle kolm alumist korrust on ruudukujulise põhiplaaniga (7,5 x 7,5 m), kaks ülemist kaheksakandilised. Ringmüüriga samaaegsed on vaid väravatorni vundamendid; kolm alumist korrust moodustavad teise ehitusjärgu (1523. a. või pärast seda) ja kas ülemist kaheksakandilist korrust kolmanda järgu. Torni sakmed ja maśikuliifriis pärinevad ilmselt 19. sajandist, sest S. Waxelbergi 1683. a. joonisel nad puuduvad, G. G. Storchi joonistel aastast 1827-28 aga on olemas. Ilmselt jäi linnus varemeisse Liivi sõjas.
Käesolevaks ajaks on müüridest ja tornidest säilinud vaid maa-alused osad. Väravatorn on restaureeritud ja kohandatud kurttummade kooli õpetajate puhkeruumideks (arh. K. Aluve, sisekuj. M. Lume).
Kalvi Aluve
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
|
|
