18:57 teisipäev, 12.11.2019
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
JõgevamaaArhitektuurimälestisedLinnused
Põltsamaa linnus
Aadress:
Kirjeldus

Põltsamaa linnus ja sellest hiljem kujundatud loss moodustavad Eesti ühe suurima ja unikaalseima arhitektuuriansambli. Korduvalt tugevdatud ringmüür ja uusajal rekonstrueeritud peahoone on ehitatud paest, maakivist ja nõudlikemates kohtades tellistest, mis on iseloomulik üleminekutsoonile Põhja-Eesti paekivilt Lõuna-Eestis   kodunenud tellismaterjalile. Rajati Kesk-Eesti muinasmaakondade keskmesse Liivi Ordu olulise tugipunktina 1272. a. (kroonik J. G. Arndti järgi).
Algkavatisse kuulub vallikraaviga ringmüürlinnus (kastell), mille põhiplaan on ruudulähedane ja mis vastab hiljem kõrgendatud ringmüüri alumisele, umbes 3 m kõrgusele vööndile. Välispikkus põhjaküljel on 104,3 m, lõunaküljel 104,9 m, idaküljel 108,6 m ja lääneküljel 109,1 m. Ülespoole aheneva ringmüüri paksus jalamil on 1,9 - 2,6 m. Algsel ringmüüril oli puust kaitsekäik, mis välisküljel toetus ulgtaladele. Väravad olid põhja-, lõuna- ja idaküljel. Põhjaväraval oli vallikraavini ulatuv nelinurkne eeskaitse-ehitis (osaliselt säilinud), selle lääneküljel vallivärav. Eesvärava sulges võlliga kaitsekilp. Väravate naabruses paiknesid üksikud ringmüüriga seotud kivihooned (hiljem ümber ehitatud).
13. sajandi lõpul kõrgendati ringmüüri umbes 4,8 m võrra ja ehitati uus puust kaitsekäik, mida aitas kanda toestus müüri siseküljel. Uut müürijärku iseloomustab paega nöörsirgedeks ridadeks tasandatud maakiviladu, seinu raamistavad monumentaalsed nurgakvaadrid.
Kolmandal suurel ehitusperioodil 14. sajandi teisel veerandil kasutati ulatuslikult tellist. Ringmüürile ehitati laskeavadega tellisrinnatis ja kagunurka püstitati tellisdetailidega konvendihoone. Lõplik kõrgus (umbes 11 m) anti ringmüürile 15. sajandi rinnatise täiendava kõrgendamisega 2,2 - 3,1 m võrra. Rinnatises vahelduvad suured nelinurksed laskeavad (laius 0,8 - 0,85 vm, kõrgus 1,45 m, pärast rinnatise kõrgendamist 1,9 m) väikeste koondküljeliste piluavadega (laius siseküljel 0,6 m, välisküljel 0,15 m; kõrgus 0,65 - 0,7 m). Laskeavade vahekaugus on 2,5 - 3,15 m, piluavadel 1,2 - 1,55 m.

Erandlikult paiknes väljaspool konvendihoonet ringmüüri kolmes sisenurgas väike torn. Need olid nelinurksed ehitised (umbes 4,9 x 4,9 m), mis algasid kaitsekäigu põranda tasandilt ja toetusid ringmüürist eenduvatele ulgtaladele; välisseinteks olid ringmüüri rinnatise paksendatud nurgalõigud, kuid siseseinteks palktarind, kus külguksed ühendasid torni kaitsekäiguga. Torni kaitseplatvormile pääses puittrepi abil (puittreppidega oli varustatud ka ringmüüri kaitsekäik).

Ruudust lähtuva põhiplaaniga konvendihoone küljepikkused (ida- ja läänetiivad 38,5 m, põhja- ja lõunatiival 37,5 m) moodustavad umbes 1/3 kastelli küljepikkustest ja on omavahel geomeetrilise kompositsiooniskeemiga seotud. Mitmes ehitusjärgus püstitatud konvendihoonet iseloomustavad ümber kvadraatse sisehoovi paigutatud neli hoonetiiba ja tüse valvetorn hoone edelanurgas (10,1 x 10,8 m; kõrgus umbes 31 m). Torni alumist korrust külmhoidlana, teist korrust arvatavasti linnusepealiku eluruumina. Sisehoovis oli vastu tiibhooneid ehitatud kahekorruseline puust galerii, mis moodustas ruumidevahelise ühendustee. Värav paikneb läänetiiva kesklõigus, hoone peafassaadis. Tellisseinana ehitatud fassaad on rikkalikult liigendatud terav- ja kolmikkaarsete petikniśśidega (Eestis ainuesinev). Hoonel oli kaks põhikorrust. Soklikorrusel paiknesid majandusruumid ja köök, elukorrus moodustas ordureeglitele vastavalt suure ühiselamu. Kvadraatsete nurgaruumide vahel paiknes igas tiivas pikk ühelööviline saal: läänetiivas kapiitlisaal, lõunatiivas refektoorium, idatiivas refektoorium ja põhjatiivas kabel. Lagedeks olid tellistest ristroidvõlvid (hävinud), mis toetusid kilpkaartele ja püramiidjatele paekonsoolidele. Kolmas korrus, kuhu viisid trepid läänetiiva galerii ülakorruselt, oli kaitsekorruseks. Tal olid ainult välisseinad, milles paiknesid laskeavad ja millele toetusid sisehoovi poole kaldu pultkatused.
16. sajandi algupoolel ehitati peasissepääsuks kujunenud lõunavärava ette läbi vallikraavi vanaitaalia bastion ja selle esiküljele kolmekorruseline suurtükitorn. Piklik külgmüüridega vahehoov sidus torni väravaga (praeguse kiriku kohal). Põhjavärava siseküljele püstitati neljakorruseline kaitsetorn (hävinud), mis oli ühendatud eesvärava kaitsekorrusega. Ülakorrusel oli suurtükiplatvorm. Väravate naabruses täiendati ringmüüri laskeavadega (säilinud lõunaküljel) raskete tulirelvade jaoks.
Liivi Ordu võimu alt vabanemisest 1562. a. johtusid ka olustikulised muutused. Maja ringmüüri kagunurgas rekonstrueeriti renessanslikuks esindushooneks; teine väiksem eluhoone ehitati edelanurka. Kasutusele võeti esimesed kahhelahjud.

Raskesti kannatas linnus korduvate piiramiste ja rüüstamiste tõttu Liivi sõjas. Aastatel 1570-77 oli tsaar Ivan IV poolt Liivimaa kuningaks kuulutatud hertsog Magnuse residentsiks. Aastail 1578-82 kuulus venelastele, 1582-1600 poolakatele ja 1600-1707 rootslastele.

17. sajandi algupoolel alustas uus omanik feldmarssal H. Wrangel linnuse rekonstrueerimist renessansslossiks. Uusi vaheseinu ehitades muudeti algset plaanilahendust, võlvid asendati rõhtlagedega, III korrus kõrgendati täiskorruseks ja täiesti uuena lisandus IV korrus; paraadtrepiga peasissekäik ehitati kõrge hallina idatiiba; puitgalerii asendati 3-korrulise itaaliapärase kaaristuga, mida kroonis mezzaninokorrus. Uksed kujundati 2-tiivalisteks ja aknad paigutati 8- või 12-ruuduliseks. Tubadesse ehitati kaminad ja suured kahhelahjud. Muutus ka eeshoov; ringmüüri läänekülge ehitati uus tugevalt kindlustatud peavärav, vanu hooneid kasutades ehitati vastu ringmüüri uued aidad, tallid, elumajad, maneeź, saun jm. Suurtükitorn koos vahetorniga kujundati kirikuks. Hoovi keskel seisis kaevu lähedal garnisonimaja (kuni 1681 oli Põltsamaa kindluste nimestikus).

Põhjasõjas loss rüüstati (1703, 1707). 1720 kinkis Peeter I Põltsamaa koos lossivaremetega kammerkolleegiumi nõunikele H. v. Ficile, kelle väimees major W. J. v. Lauw alustas 1750 lossi suurejoonelist taastamist. 1751 lõpetati kiriku rekonstrueerimine ja 1772 lossi ehituslik taastamine.
17. sajandi plaanilahendus üldjoontes säilis. Lossis oli 33 tuba. Välimus sai lihtsa hilisbarokse kujunduse, ehitusmotiivideks laiad rustikaga nurgaliseenid, reljeefsed aknaraamistused, mille segmentkaarel paikneb dekoratiivne lukukivi, ja akendevahelised pikad lõigatud nurkadega ehispinnad. 1772-80 said esindusruumid rikkaliku, meisterlikkuselt Eestis ainulaadse stukkdekoori. Juhtivaks stukimeistriks oli J. M. Graff (töötas varem Rundales). Eriti silmapaistvad olis kunstmarmoriga tahveldatud peegelsaal, kaminatuba ning trepihall, kõik rokokoostiilis dekooriga, ja lasteteemaliste grisaillemaalingutega Louis XVI stiilis salong.
Ringmüüri lääneseina äärde ehitati vanade aitade kohale kahekorruselline hilisbarokse väliskujundusega valitsejamaja, mida keskelt läbibväravakäik.- Pärast I maailmasõda olid loss ja kõrvalhooned kasutusel vaid osaliselt.
II maailmasõjas 1941 purustati kogu ansambel varemeiks.
Alates1970 on tehtud lossis taastamistöid (arh-d H. Potti, I. Komonyi). Valminud on väravahoone ja müüriäärne majandushoone lossiõuel (praegu restoran).
Villem Raam
Eesti arhitektuur IV. Üldkoostaja V. Raam. Tln., 1999

Anna oma hinnang

Siin saad hinnata vaatamisväärsust kui oled seda külastanud! Hindamine on 1-5 palli süsteemis: Hall pöial - 1... Oranž pöial - 5

KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee