 |
Kõrtsihooneks on kohandatud rehielamu, selliseid rehetoaga maanteekõrtse leidub Eestis vaid üksikuid. Ehitatud 1811, kõrtsiks ümber ehitatud 1841. a. Esimesest ehitusjärgust pärinevad rehealune, rehetuba ja kõrtsi välisseinte ülemised palgikorrad.
Ruumide planeering on iseloomulik Põhja-Eesti rehielamule, mille peatunnuseks on hoonest kitsam rehetuba, kuhu pääseb väljast. Rehielamule iseloomulikud on väga madalad uksed ( kuni 1,45 m), väravate asetus seina välispinnas vastakuti ja nende avanemine väljaspoole (kõrtsidel alati sissepoole, et lumi ei takistaks). Küttekoldeks on rehetoas tellisvõlviga reheahi, kroonuehitistes tavaline mantelkorsten puudub. Seinad on tahumata rõhtpalkidest, nurgapähikutega, rehealuse-talli seinad õhukesekihilisest paekivist. Kelpkatuse katteks algselt õled, hiljem pilpad, nüüd roog. Kambrite palkseinad on seest saviga määritud ja lubjaga valgendatud, laud laua kõrval lagi toetub tahutud taladele. Põrandad rehetoas ja tallis on tambitud savist, kambrites hiljem tsemendist. Kambritel on kuue ruuduga aknad; rehetoa uksed ja aken on algsega võrreldes ühe palgikorra võrra kõrgendatud. Kõrtsi valgmikuga välisuks pärineb ilmselt ümberehituse ajast nagu ka esikambri laiendus umbes 0,8 m võrra. Kõrtsist talli pool on säilinud keldri ja vana lauda jäljed.
Seotud Mahtra sündmustega. Praegu on hoones muuseum.
Kalvi Aluve
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
|
|
