 |
Ühed Eesti vanimad maapealsed kalmeehitised meie vanimate põletusmatustega on Lülle küla laevkalmed Sõrve poolsaarel Salme vallas; külast viib läbi Jämaja-Torgu-Mäebe maantee. Jaagu-Tooma talust paarsada meetrit edela pool metsaalusel heinamaal on peale laevkalmete teisigi I aastatuhandesse e. m. a. kuuluvaid kivikalmeid.
Lülle laevkalmed, rajatud umbes 8. sajandil e. m. a., on Eestis ainulaadsed. Analoogilisi kalmeehitisi on Läänemeremaadest on analoogilisi kalmeehitisi leitud veel Kuramaalt, Edela-Soomest, Kesk-Rootsist ja eriti arvukalt Gotlandist (üks Tallinna lähedalt Väost). Laevkalmeist ühe avastas 1940. a. A. Vassar, teise 1967. a. V. Lõugas. Laeva taastatud üldkuju võib võsastuma hakkaval metsaalusel näha.
Lülle laevkalme koosnes kahest laevast. Läänepoolsest (pikkus 7,5 m) avastati kaks liivakiviplaatidest väikest kirstu: vöörkirst sisaldas ligi 1,5 kg põlenud luid, teises oli peale luude väike kõrvaga savitass (samasuguseid on leitud ka Kuramaa laevkalmeist) ja mõned pronksesemed (nooleots, pintsetid). Kirstude vahele ja nende ümber jäävat ruumi, mis oli omal ajal piiratud suurte reelingukividega, täitsid raudkivid.
Teisel laeval oli alles enamik reelingukive ja 123 cm kõrgune täävikivi. Kalmet oli lõhutud reelingukivide väljamurdmisega servast, ka raudkividest kirst vööripoolses otsas oli juba kunagi varem tühjendatud. Selles olid säilinud mõned riibitud pinnaga savinõukillud ja kaltsineerunud luud. Oma ehituselt sarnanevad Sõrve laevkalmed kõige enam Kuramaa ja Soome laevkalmetega. Kivitäidise poolest nad Gotlandi kalmeist erinevad, sarnanevad aga läänemeresoome hõimude alal hilispronksiajal levinud kivikirstkalmetega.
Olavi Pesti, Külli Rikas. Kingissepa rajooni ajaloo- ja kultuurimälestised. Tln., 1983
Lülle laevkalmed
Esimesed Eestis uuritud laevkalmed asuvad Lülle küla karjamaal. Ühe neist avastas 1940. a. A. Vassar, teise 1967. a. arheoloogilistel kaevamistel V. Lõugas.
Lülle laevkalmed olid ehitatud kividest maa peale laevakujulistena teineteise sappa lääne-ida suunas. Läänepoolse kalme kõrgemad äärekivid ehk nn. reelingukivid olid eemaldatud ammu ning säilinud on vaid kividest sisetäidis. Selle seest leiti kaks jotnia liivakiviplaatidest kuubikujulist kirstu, üks "ahtris" ja teine "tääviosas". Kirstude küljepikkus oli 40-50 cm. "Ahtrikirst" sisaldas peale põletatud surnuluude ka ühe kõrvaga savitassi, pronksist nooleotsa, pronkspintseti ja mingi pronkseseme katke. Teises kirstus oli vaid 1460 g põlenud luid. Laeva kivitäidisest leiti üks poolvalmis kivikirves. Selle laeva ligikaudne pikkus oli 7,5 m.
Idapoolne kalme, mille 15-47 cm kõrgused "reelingukivid" jäeti pärast kaevamist oma endisele paigale, oli veidi lühem, kuid samuti täidetud kividega. Laeva keskel oli suurtest raudkividest kirst, kus nähtavasti asus kunagi suur riibitud pinnaga savinõu, mille tükke leiti kaevamisel kirstu juurest kivide vahelt koos põlenud luudega. Kirst oli juba ammugi tühjaks tehtud. Kalme kivitäidisest leiti 1 kulunud kantidega jahvekivi.
Lülle laevkalmed on rajatud nooremal pronksiajal - 800. a. paiku või 8. sajandil e.m.a. Gotlandi kalmete eeskujul. Ometi on nende kalmete ehituses ja matmisviisis ka kohalikke jooni. Kalmete rajajateks on nähtavasti olnud meresõitjad, kes pidasid ühendust Saaremaa ja Gotlandi vahel. Lülle laevkalmed on ühed vanimad maapealsed kalmeehitised Eestis ja sisaldasid ühtlasi ka meie vanimaid põletusmatuseid.
Vello Lõugas, Jüri Selirand. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tln., 1989
|
|
