 |
Kirimäe Kabelimägi on Eesti tuntumaid keskmise rauaaja leiukohti, mis sai teatavaks 1923. a. ja laiemalt tuntuks pärast leiu publitseeimist M. Schmidehelmi poolt. Kirimäe leid, mis sisaldas umbes 90 enam-vähem tervet eset ja hulga fragmente (kokku 174 numbrit), saadi kruusavõtmisel koos põletatud luudega. Kuna arheoloogide kohalejõudmisel oli leiukoht juba hävitatud, siis jäid selle Eesti omapäraseima matuse leiusuhted mitmeti ebaselgeks. Kirimäe leidu kuulub kümmekond ambsõlge, 2 keekandjat, 7 ehtenõela, 2 jämenevate otstega käevõru, 4 kolmnurkse lõikega käevõru, 3 õhukest harjaga käevõru ja üks spiraalkäevõru, 2 jämeneva esiosaga pandlaraami, 20 odaotsa, mitme kaheteralise mõõga fragmendid, 3 võrdlemisi hästi säilinud kilbikupalt, mitmed noad, sealhulgas üsna pikki võitlusnuge, 6-10 purunenud kaelavõru, 3 õõskirvest jm. esemekatkeid. Juuresolijate jutu järgi leitud asjad madalast tumeda mullaga täidetud lohust, mida katnud paarikümne sentimeetri paksune ja 60-65 cm läbimõõduga lame kivi. Ebaselgeks jäi, kas kivi ulatus maapinnale või kattis matust maa all.
Kirimäe matus pärineb 6. sajandist. Ta on üllatav panuste rohkuselt, sest keskmise rauaaja matustele on iseloomulikum panuste vähesus.
Kirimäe leid on huvitav ka rahvusvahelises ulatuses, kus taolised leiud ei ole sagedased. Ainus samaaegne analoogiline matus on teada Edela-Soomest Karja kihelkonnast Alsätra kalmest, leitud suure kivi kõrvalt. Ka siit leiti põletatud luudega koos ligi 80 hauapanust. Panuste rohkus ja matmisviisi sarnasus seovad neid kahte leiukohta ja viitavad ühesugusele tekkeloole.
Lõugas,V., Selirand, J. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tln., 1989
|
|
