 |
Jäbara kalmistu
Kaheksa kivikirst- ja tarandkalmet põldude keskel kõrgemal neemikul. Neli kalmet (A, B, C, E) läbi kaevatud. Ümmargune kalme A (läbimõõt 8 - 9 m, kõrgus 0,75 m) sisaldas neli paeplaatidest kirstu laibamatustega; pealmises 20 - 30 cm paksuses kihis oli pesiti põlenud luid. Kalme B (43 x 17-18 m) sisaldas kaheksa tarandit, millest tervemana olid säilinud keskmised (IV-VI), varemrajatud. tarandite müürid olid paekivist, sisetäidise hulgas oli ka maakive. Kalmet ümbritses paekiviklibust äärevare. Kalme C sisaldas lääne-osas kirste, ida-osas olid tarandid üksikult või paariviisi kahes edela-kirde-suunalises reas. Kirstude ja tarandimüüride ehitamiseks oli kasutatud nii pae- kui raudkive, tarandite vahedes oli paekiviklibu. Kalme E oli ümmargune (läbimõõt 9-10 m, kõrgus 0,75 m). Sisaldas ühe ruudukujulise paekividest tarandi. Kalmistusse oli maetud nii põletamata kui ka põletatult (500 e.m.a. - 500 m.a.j.).
Kaevatud 1925-26, 1933-34 (M. Schmiedehelm).
S. Laul
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
Jäbara kalmed
Rühm varase ja vanema rauaaja kivikalmeid asub Purtse jõe suudmest 3 km ida pool, mererannast 1,5 km kaugusel moreenseljakul 300 m pikkuses reas. Ühtekokku on siin 9 kivikalmet. See on Kirde-Eestis kõige suurem arheoloogiliselt uuritud vanema rauaaja kivikalmete rühm, mis annab läbolõike kultuuri arengust umbes 1000 aasta jooksul. Teistest veidi eemal põllul asuva kivikirstkalme, A-kalme kaevamisel (1925, M. Schmiedehelm) on leitud seni Eesti vanimad raudesemed - jäme käevõru ja paar lühimõõgataolist terariista. teised läbikaevatud kalmed (B,C,E) osutusid tarandkalmeteks (1926, 1933-34, M. Schmiedehelm), kusjuures C-kalme edelaosas tuli kaevamisel esile lõhutud kivikirstkalme põhi.
Jabara tarandkalmete kaevamisel koguti arvukalt mitmesuguseid ehteid (amb- ja peakilpsõlgi, sõrmuseid, käevõrusid, helmeid jm.), üksikuid tööriistu ja relvi. Jabarast on leitud mitmed Eestis unikaalsed esemed: baltipärane emailitud hoburaudsõlg, mitu ketassõlge, rauast kamm, rosetikujulise peaga ehtenõel jm.
Uuritud kalmete järgi otsustades on siia kalmistule maetud 6. sajandini. Jabara kui pikaajaliselt kasutusel olnud kalmistu uurimise tulemused näitavad, et 1.-2. sajandini valitsenud laibamatmise komme taandub 3.-4. sajandil põletamiskombe ees. Eriti tugevasti on surnud põletatud 4. sajandil, kui isegi pronksehted on tihti tules üles sulanud. 5. sajandil hakkab surnute põletamise komme jälle taanduma põletamata matmise ees.
Lõugas, V., Selirand, J. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tln., 1989
|
|
