 |
Eesti suurim kääbaskalmistu, mis koosneb ligi 300 liivkääpast (osalt lõhutud). Neist on läbi uuritud 99. Kääpad asetsevad lähestikku, kohati liitudes. Kujult on need valdavalt ümarad, mõned ovaaljad. Läbimõõt 2 - 7 , kõrgus 0,3 - 0,8 m. Surnud on maetud põletamata. Haua sügavus on üldiselt 0,4 - 1, kohati kuni 1,5 m. Iga kääpa all on üks või paar hauda. Ühest kääpast leiti erandlikult 17 luustikku kahes kihis. Maetud on valdavalt peaga lääne poole. Mitmes kääpas on maapinnal, sealhulgas kääpa jalami piirkonnas kive.
Kääbastiku kaguosas on läbi uuritud 0,2 - 0,3 m kõrgune piklik kalmeala, mis sisaldas ebakorrapäraseid nelinurkseid üksteisega liituvaid paekiviridu. Nende alt 0,25 - 0,75 m sügavustest haudadest leiti ligi poolsada matust. Selliseid, maapinnal kividega tähistatud haudu nimetatakse arheoloogiakirjanduses śalnikuteks.
Kalmistu pärineb leiumaterjali järgi põhiliselt 12. - 14. sajandist; põletusmatus 11. sajandist. Kaevatud 1958 (O. Saadre), 1949 (E. Ariste), 1950 (H. Moora), alates 1980 (P. Ligi).
E. Tõnisson
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
Jõuga - Illuka maantee ääres asub Eesti suurim kääbaskalmistu, kus on üle 300 kääpa. Arheoloogide arvates on kalmistu kuulunud ida poolt tulnud vadjalastele. Üldiselt on siia maetud 11.-12. sajandil, kuid mõnesse kääpasse isegi veel 15. sajandil. Valdavalt on iga kääpa all üks matus, harva rohkem (ühe alt leiti koguni 14 luustikku). Panustena oli kaasa pandud peamiselt pronks- ja hõbeehteid. Nende hulgas oli ka niisuguseid, mida eesti naised ei tundnud (peapaela küljes kantavad oimurõngad, kuljustega varustatud loomakujukesed). Tööriistu ja relvi on Jõuga kääpaist leitud vähe.
Joonuks, H., Vallimäe, O. Kohtla-Järve linn ja rajoon / Siin- ja sealpool maanteed. Tln., 1988.
|
|
