 |
Üks ilusamaid orujärvi ümbruskonnas. Paikneb Võrust 3,5 km kagu pool, väga järsuveerulises ürgorus, õigemini kahe oru (kagu-loode ja edela-kirdesuunalise) liitumiskohal ning on selle tõttu lookja kujuga. Verijärve absoluutne kõrgus on pärast veetaseme viimast tõstmist (0,5 m, kuuekümnendail aastail) umbes 90 m, ka pindala peaks olema vähemalt 20 m, sügavus on kuni 19,4 m (keskmine sügavus 6,3 m). Sügavaim koht on järve keskosast veidi loode poole. Kaldaprofiil on järve keskosas erakordselt järsk. Järv on olnud veelgi suurem ja sügavam, kuid 1922. a. kevadel purunes väljavoolule ehitatud pais suurvee tõttu ja veetase langes 1,5 m. Järve kallastel kasvab pargitaoline mets, kaguotsa lähedale ulatuvad põllu- ja heinamaad. Kaldad on enamasti kõvad, valdavalt liivased või savikast kruusasr ka, ka kaldavööde on kõva ja liivane. Sügavamal katab põhja paksus, mille paksus ulatub kohati 1 meetrini.
Läbivool on nõrk. Vesi on tugevasti kihistunud, kollakasroheline ja üsna läbipaistev (3,9 m). Veepinna lähedal on vesi hapnikuga üleküllastunud, põhjalähedased veekihid on ilma hapnikuta.
Järsu kaldareljeefi tõttu on taimestikku vähe, kuid liike palju (22). J. Käis on leidnud järvest ka võrdlemisi harva esinevat värd-penikeelt. Fütoplankton on järves üsna rohke ja ka liigirikas. Zooplankton pole järves kuigi rohke. Leidub tiibsõudikut, kes vajab jahedat hapnikurikast vett. Põhjaloomastik on keskmise ohtrusega. Vähesel hulgal leidub järves vähki.
Verijärv on liigirikka kalastikuga. On andmeid särje, ahvena, latika, haugi, suurekasvulise viidika, roosärje, kiisa, säina, lutsu, kogre, linaski, angerja, nuru, võldase, koha ja isegi lepamaimu(?) esinemise kohta.
Verijärvega on seotud mitmeid muistendeid; eriti levinud on jutt kurja kasaritsa mõisniku uputamisest kutsari poolt, kes tõlla magava härraga verijärve juhtinud. Veel praegugi olevat see tõld selge ilmaga näha. Verijärve nimi aga tulevat sellest, et orjade peksmisel nende veri järve voolanud.
Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977
|
|
