12:48 neljapäev, 17.08.2017
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
LoodusmälestisedPõlispuud
Lehmja tammik
Aadress:
Kirjeldus

Lehmja tammiku pulmalised
Lehmja tammed ehk pulmalised asuvad Jüril, otse maantee ääres. Puude kohta on teada rohkesti pärimusi, mille järgi olnud puud kord inimesed, kes on puudeks muudetud.
Lehmja tammik asub Rae vallas Jüri-Lagedi maantee ääres. Sealses salus olen viibinud lugematuid kordi. Põhjus on lihtne, see on olnud kodule lähim tammik. Ühtlasi on see kaitsealune tammik kõige hõlpsamini ligipääsetav looduslik laialehine mets iga tallinlase jaoks, asudes vaid veerandtunnise bussi- või autosõidu tee kaugusel.
Lehmja tammemets muutub köitvaks juba aprillist, kui avanevad esimesed lillakad sinilille ja roosakad näsiniine õied. Maikuus jõuab lillevaiba värvikirevus haripunkti. Punakaid toone lisavad kopsurohu ja kevadise seaherne, kollakaid nüansse kuldtähe ja kollase ülase, valget värvust võsaülase õied. Samal ajal rõkkab puude võrades Eesti jaoks harjumatult mitmekesine linnukoor. Salumetsas pulbitseb elu kevaditi rohkem kui mis tahes teises Eesti metsas. Ka puuliike leidub Lehmja tammikus arvukamalt, kui oleme harjunud nägema meie tavalistes metsades. Okaspuid pole peaaegu üldse, seevastu kõrguvad läbisegi jalakad, pärnad, vahtrad ja saared. Kõige sagedasem puuliik on tamm. Põlistammed on vanad, tihti madalad, kõvera tüve ja väänlevad. Osa puid on täies kasvujõus, osa raugastunud või kuivanud. Kui tammevanureid hoolikalt silmitseda, paistab igaüks neist ilmekalt omanäolisena. Pole raske ette kujutada, et tegemist on just nagu isiksustega, kellest igaühel oma iseloom ja seljataga kirev elukäik.
Lehmja tammiku kohta on rahvasuu talletanud ohtralt pärimusi. Kirjandusmuuseumi kogudest olen lugenud näiteks 1896. a. J. Saalverki poolt üleskirjutatud lugu. Ta jutustab, et tammed Lehmja mõisa lähedal olnud kunagi inimesed, kes pidanud pulmi. Teel kirikust koju hakanud nad paigas, kus praegu asub tammik, murul tantsima. Seepeale muutunud nad puudeks. teise loo järgi olnud tammed inimsalk, kes siin ära eksinud, seepeale sajatama hakanud ning siis puudeks muutunud. Mõnede pärimuste järgi olevat metsas peidus raha, mida valvavad ussid.
1934. a. on Tõnu Veidermaa jutu põhjal üles kirjutatud, et selles paigas kohtunud kaks pulmavoori, kummaski vägev nõid, kes hakanud vastaspoolt sajatama. Nii muutunud pulmalised puudeks. Jutustaja on lisanud, et kui neid puid kirvega raiuda, tuleb tüvest verd.
Teada on ka puude rahvapärased nimed. Kahte jämedamat puud otse maantee ääres nimetati Pruudiks ja Peigmeheks. Tee vastaspoolel asuvat eriti jändrikku tamme kutsuti ühe pärimuse järgi Kerjuseks, teise järgi Kirikuõpetajaks. Peigmees on tammiku vägevaim puu. Tema tüve ümbermõõduks mõõtsin 1999. a. 445 cm, kõrguseks 18 m. Tüvi haruneb 3 m kõrgusel kolmeks. Puu tervis on teiste ümbruse põlispuudega võrreldes tänaseni suurepärane. Pruut pole kahjuks meie päevadeni elanud. Kohalikud elanikud mäletavad, et 50. aastatel oli keegi mees selle puu õõnsuse oksarisu täis toppinud ja naljaviluks põlema pistnud. Hulk aega hiljem kõrgus samas paigas söestunud kännujäänus, mis nüüdseks on maatasa saetud.
Kui olin taas kord Lehmja tammesid pildistamas, astus minust mööda kohalik koolijüts. Pärisin, kas ta teab nende puude kohta rahvajutte. Poiss pajatas mitu ammu tuntud lugu, mida oli jutustanud õpetaja. Siitsamast Jürilt pärit rahvaluule uurija Mari-Ann Remmel, kelle üheks uurimisteemaks on olnud hiied ja hiiepuud, on Lehmja metsa kohta käivaid rahvajutte kogunud ja analüüsinud. Üks tema järeldusi on, et kuigi rahvasuu ei nimeta tammikut otsesõnu hiieks, viitavad mitmed jutumotiivid sellele, et siin võis kunagi hiiepaik olla küll.
----
Hendrik Relve. Põlispuud. Tln., 2003
Lehmja tammik, meie pärandvara
Jaan Remmel
See üks vähestest allesjäänud Eesti tammikutest asub Tallinna lähistel Jüri alevikus. Eriti hele ja valgusküllane on ta kevaditi, kui puude all laotub algul sinilille- ja seejärel ülasevaip ning lilleilu üle kaigub linnukoor. Kuid vaatamist-kuulamist jätkub teistelgi aastaaegadel.
Tammiku sünni- ja kodukoht paikneb loopealsel, Kesk-Ordoviitsiumi Keila lademe avamusel. Niisiis kattis siinseid alasid umbes 450 miljonit aastat tagasi elurikas meri, mille setetest saigi tulevasele tammikule tugev alus. Lõpliku väljanägemise andsid siinsele maastikule jääaeg ja inimtegevus.
Kõige hilisema mandrijää serva aeglustunud taandumisel, mis algas umbes 11 500 aastat tagasi, sulasid välja ka saadikud põhjamaadest: jääga siia kandunud graniit- ja gneisskivid. Tänapäeval ilmestavad need tammikut sammaldunud kivikülvide ja rändrahnudena. Viimastest vähemalt ühte on I aastatuhandel e. Kr. (võib-olla mõnevõrra hiljemgi) kasutatud lohu- ehk kultuskivina.
Siin võib näha ka mandrijää vooliva tegevuse jälgi. Ligikaudu 3,5 km pikkune ja 1,5 km laiune Lehmja denudatsioonikõrgendik, mille 54,92 m absoluutse kõrgusega kagutipp asub tammikus, kulgeb enam-vähem loodest kagusse. Peale selle leiame tammikust umbes 400 m pikkuse ja 160 m laiuse kuestalaadse samasuunalise künkakese, mille kõrgem ja järsem serv asub kaguosas ja suhteline kõrgus ei ületa 4 meetrit. Lehmja kõrgendik on üldse ümbruskonna kõrgeim ala, mille keskosa Lehmja-Lool (tammikust umbes 2 km lääneloode pool) tõuseb kuni 57,88 m üle merepinna. Kõrgendiku laelt leidis tuntud kodu-uurija Oskar Raudmets ka jääkriimudega kivi. Seega võib Lehmja tammikut koos selle ümbrusega vaadelda ka pisukese jääajamuuseumina.
Inimtegevuse nähtavate minevikujälgedena avastas Oskar Raudmets tammiku lääneosas muistse põllunduse tunnuseid - kokkuloobitud kivivaresid. Ka suure tammiku (väike tammik, vanarahva suus ka sarapikuks nimetatud, asub puistut läbivast maanteest põhja pool) kummaliselt lohulise pinnamoe teke sai salgeks: Lehmja mõis võttis sealt 19. sajandi II poolel lubjapõletuseks sobivat nn. kärkapaasi. See kõlbas ka rattaroobastesse sillakohustuse täitmisel.
Tammiku iga. Lehmja tammik on killuke atlantilise (8000-5000 aastat tagasi) ja subboreaalse (5000-2500 aastat tagasi) kliimastaadiumi ajal siin laialt levinud tammemetsast. Seega võib tammiku vanust hinnata umbes viiele tuhandele aastale. Muidugi pole siin kasvamas nii vanu tammesid, sest ka puu on surelik ning tammikus on vahetunud mitu põlvkonda. Kliimamuutuste ja inimtegevuse tõttu on kokku tõmbunud ka tema pindala: Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) andmetel hõlmab tammik praegu 11,5 ha.
Lehmja tammede keskmist vanust hindas metsakorraldus 1983. a. umbes 110 aastale, nüüd siis ligikaudu 130. Siinse vanema põlvkonna tammede vanust määras Mart Rohtla mullu võetud korbaproovide analüüsi alusel: vanim elav tamm osutus 374-aastaseks.
Lehmja tammik muistisena. Seda tammikut tuntakse Eestis ja nüüd ka Soomes eelkõige kohamuistendite järgi, mida omavahel seob üks tõik: siin on tegu puudeks moondatud pulmalistega. Miks see nõnda juhtus, seda põhjendavad rahvajuttude variandid erimoodi. Enamasti oli see karistus omaaegsete tavade ja tabude rikkumise eest.
Folklorist Mari-Ann Remmel on kogunud ja uurinud tammikuga seotud pärimusi. Ainuüksi Eesti rahvaluule arhiivis leidub 23 rahvajuttude üleskirjutust Lehmja tammiku kohta (aastatest 1889-1998). Mitu neist viitab tammikule kui iidsele hiiepaigale. Ka muinasaja uurija Jaan Jung on kirjutanud Lehmja tammikuna tuntud hiiekohast. Ta osutas koguni võimalikule ohverdamiskohale tammiku edelaservas, kus vanad niined kasvavad ringina ning kuhu rahvajutu järgi on maetud rootsi sõdalased. Tammik võis loodusliku pühapaigana kasutusel olla juba ligi 4000 aastat tagasi, sest arheoloogilised leiud tõendavad üsna laialdase inimasustuse olemasolu Jüri ümbruses umbes paar tuhat aastat e. Kr.
Mari-Ann Remmel märgib, et hilisem värvikas pulmalistelegend varjutas vana hiie tuntuse ja pühaduse, kusjuures sellest legendist on sajandite jooksul tekkinud palju erisuguse rõhuasetusega variante. Tõenäoliselt vanima sisuliiniga on järgmine jutt: Lehmja tammikus kasvavad tammed olla vanarahva jutu järgi senna sattunud sel kombel: kord on sellel kohal kaks pulmasaja või pulmaliste jõuku vastakute sattunud, kummalgil olnud kaasas kanged nõiad, ühe saja nõid olnud teistest vägevam, nõidund teised pulmalised tammedeks ühes nende nõiaga, kus nad tänaseni kasvavad. ERA II 83, 254 (50) < Jüri, Rae v, - T. Wiedemann < Liisa Pikamäe (1934).
Mõned muistendivariandid viitavad karistusele looduse rüüstamise eest: peomadinas tallasid ja kiskusid ülemeelikud pulmalised Vanaisa (teisal Nõia) istutatud noored tammekesed: /---/ Vanaisa pahandanud sellest ja käratanud: "Et teie minu tammetaimed olete ära tallanud, siis jääte nüüd siia nende asemele!" Seda öeldes puudunaud ta oma kepiga igat pulmalist, kes sedamaid tammeks muutunud. ERA 224, 229/30 (6) < Jüri, Pajupea k. - R. Utno < Ann Tomper (1939).
Ühe rahvajutu järgi karistanud umbes 400 a. tagasi Jüris elanud kuulus nõid oma tammeistanduse lõhkujaid veelgi karmimal viisil /---/ ta /---/ haaranud esiti peigmehest, tõstnud ta kõrgele õhku ja paisanud suure jõuga vastu maad, nõnda et ta pea vajunud maasse ja jalad jäänud ülespoole. Selle järgi pruudi ja kõik teised pulmalised ükshaaval, ainult üks pääsnud põgenema ja jooksnud Tallinna poole. Sellegi saanud nõid kätte ja teinud temaga samuti. Pulmalistest kasvanud suur ja ilus tammik /---/ peigmehega eesotsas /---/ ainult üks üksik tamm seisab neist eemal Tallinna pool. ERA II 224, 22/3 (4) < Jüri, Karla k. - S. Aunver < Ida Aunver, 1939.
Muistendite järgi võis tammik tekkida ka ahastuse või ohjeldamatu lõbutsemise tagajärjel:
Teine jutt pajatab, et pulmalised /---/ hirmsa tormi ja tuisuga olla ära eksinud. Nad otsinud ja müranud küll, aga õiget teed pole nad leidnud. Siis sajatanud ja vandunud need pulmalised iseendid seal tammedeks ja nende sajatamine ja vandumine läinud täide.
Kolmas jutt räägib, et pulmalised sinna loo peale ikka on naljatama ja mängima läinud. Nad kasvatanud ka /---/ muude naljade seas /---/ (tiri-)tamme ja viimaks jäenud nad ka pärisesti tammedeks. H IV 9, 257/8 (3) < Jüri - J. Saalverk (1915).
/---/ Nüüd ei julgevat keegi neid puid maha raiuda, sest rahvajutu järele tulevat tammest siis vee asemel veri välja." ERA II 131, 197 (292) < Tapa < Harjumaa - L. Böckler < Hilda Turro (1936).
Ristiusu mõjul ja Jüri kiriku läheduse tõttu on kohamuistendisse mõne jutustaja esituses lisandunud kirikuga seotud elemendid. Näiteks:
Pruutpaari nõudmise peale laulatanud Jüri kihelkonnas Lehmjal katoliku paater paastuajal korra peiu ja neiu paari. Pärast laulatust sõitnud paatergi pulmalistega üheskoos pulma, kus suur tants ja joomine pidanud algama. Et kallis paastuaeg sedaviisi saaks rikutud, moondanud Jumal karistuseks pulmalised puudeks - tammedeks. Kogu saja on praegu alles Lehmjas näha tee ääres. Ühel pool üksik tamm - paater. Teisel pool esiti kaks tamme: pruut ja peigmees. Kaugemal hulk teisi tammesid: need on pulmalised. - Paater pole küll esiti tahtnud laulatada, aga raha viinud mehe meele peast: pruutpaar laulatatud keelatud ajal. Karistus käis kohe kannul. E 54631 - M. Eisen < Jüri õpetaha E. Tennmann.
Huvitav, et muistendites on püütud paaril korral määrata ka Lehmja tammede vanust. Ühelpool on see 400 aastat (vt. eespool), teisel juhul ligi 2100 aastat:
/---/ Üks kord lasknud Lehmja mõisa valitseja sealt ühe tamme maha võtta vankre kodarate tarvis. Kui paraku mõisa päris-herra kindral von Knorring (praegu tema poja poeg) olnud valitsejaga hirmus tige, et need tammed olla 200 a enne Kristuse sündi kasvama hakanud, neid ei tohtinud keegi maha raiuda. H II 588, 6 (8a) - J. Saalverk < Kristjan Eller (1896).
Aukartust siinsete tammede vastu suurendasid ka neis juttudes antud sagedased vihjed, et kes tammikule liiga teeb, sellel läheb halvasti või tema karja tabab õnnetus. Lehmja tammiku puutumatuse aura pätineb ja on edasi kantud arvatavalt muistsest ajast, kui tammikut kasutati hiiena.
Aga miks on tegu just puudeks moondatud inimestega? Minge ja vaadake ise: kui teil on pisutki fantaasiat, siis näete otsekui peadpidi maasse lööduid, tiritammitajaid, väsinult põlvili ja röötsakile vajunuid, nõidasid ja muid kummalisi tardunud olendeid. Küllap seda kõike märkasid ka meie loomingulised ja kõrge fantaasialennuga esivanemad. Lehmja tammik ongi suurepärane näide selle kohta, kuidas looduse loomingust võib tuleneda rahvalooming, kusjuures viimane kaitseb esimest.
Kuulus kolmik
Nüüd juba kaksik. Rahvajuttude järgi tuntakse tammikus kolme nimelist puud: Pruut, Peigmees ja Peiupoiss. Viimast teatakse ka patuse katoliku Paatrina või Sandina, kelle mõnitamist pulmas Vanaisa karistanud. Peigmees, kes Põhjasõja lahingute aegu (venelased vallutasid Tallinna 10. oktoobril 1709) oli paraja sõdurpoisi eas (sündinud 1682), on nüüd tammiku kõige priskem (ümbermõõt 4,57 m) ja üks ilusamaid puid. Leseks jäi ta 1948. a., kui karjalapsed umbes niisama vana pruudi kogemata maha põletasid. Saksa ajal, arvatavasti 1943. a., raiusid sõjaväe sideliini rajajad Peigmehe ja Pruudi põhjapoolsed oksad maha. Sellest traumast Peigmees toibus, kuid taastab oma võra tasakaalu tänapäevani.
Peiupoiss on pruutpaarist ligi 100 aastat ,noorem (sündinud 1790), kuid kidura tervisega. Tema tüve allosas on näha vana tugev vigastus. Viimatine maanteelaiendus võib aga saada Peiupoisile saatuslikuks: väga tiheda liiklusega tee ulatub nüüd puu tüveni, seega ka tugev vibratsioon ja talvel teedele puistatud sool. Möödunud kevadel lehtisid kehvalt vaid mõned oksad.
Tammik kui saareke, mida ümbritseb üha laienev asustusmeri. Seetõttu on ka inimsurve sellele saarekesele viimase 40 aasta jooksul mitmekordistunud. Tava tammikusse koguneda pärineb ilmselt juba hiieaegadest: algul kombetalituseks, hiljem pidu pidama. 19. sajandi lõpupoolel ja 20. sajandi alguspoolel tuldi siia jaanitulele naaberkihelkondadestki. Nüüd on tammikust saanud parkmets, mida linnastuva ümbruse rahvas kasutab jalutus- ja peopaigana. Koormuse suurendes tuleb rohkem ka looduse kahjustusi. Seetõttu võiks tammik olla seireobjekt, kus saaks jälgida liigilise koosseisu muutusi olenevalt inimmõju suurenemisest. Ja mitte ainult jälgida, vaid leida ka vahendeid kahjustuste ennetamiseks. Näiteks möödunud sajandi 70ndatel kadus tammikust käoking, nüüd on ohustatud jumalakäpp. Paljude siinsete liikide taluvus pole meile teada.
Tammiku looduse uurimise ajaloost.
Üsna pikka aega on huvi tuntud tammiku eluslooduse, peamiselt taimestiku vastu. 19. sajandi teisel poolel liikus siin kandis taimi uurides botaanik Edmund Russow. 1930. aastal suvitas Jüri kirikumõisas tuntud näitleja ja botaanik Albert Üksip, keda mõistagi köitis siinne taimestik. Ta on kirjutanud: "Lehmja tammikus õnnestus avastada haruldast kõrrelist varjulustet (Bromus benekeni), mis seal sarapikus kasvas otse massiliselt." Järgmisel aastal: "Jumalakäpp (O. mascula L.) - Lehmja Tammikul. See koht näikse idapoolseimleiukoht olevat, seni tuntud Jälgimäelt (---) 1931. a. täies õitsengus 3.V." Kõrrelistest leidis ta siin veel sugapead ja hulgi sulg-arulustet. Üksip käis Lehmjal taimi vaatlemas ka järgmistel aastatel.
1948. a. avastas harrastusmükoloog Tõnis Leisner tammikust ebe-limanuti, meil väga haruldase seeneliigi. 1956. a. uuris siin samblaid ja kogus neid botaanik Aino Kalda.
1958. a. koostasin tutvustava ülevaate kodukandi tammikust. Kuni 60ndate aastate lõpuni käis siin sageli pedagoog botaanik Aleksander Valsiner, kes tegi märkmeid salumetsa taimestiku sesoonsuse kohta. Neil aegadel huvitus tammiku linnustikust ornitoloog August Mank. Aastatel 1963-1990 uuris tammiku linnustikku ja teimestikku ja seeni fütopatoloog Harry Karis. Tammiku seotust muistse asustusega käsitles Oskar Raudmets. lehmja tammiku ümbruse geomorfoloogiat uuris 70ndate aastate alguses geograaf Sulev Künnapuu. 1989. a. avastas brüoloog Leiti Kannukene tammikus kaitsealuse samblaliigi - kuurulise tuhmiku. Samal ajal uuris siin samblikke Eva Nilson. Septembris 1991 kogus Lehmja tammikus seeni mükoloog Erast Parmasto.
5 aastat tagasi hakkas rühm loodusteadlasi huvi tundma, mis seal "saarel" keset linnastuvat küla tänapäeval leida on. Seda huvi toetas Rae valla valitsus. Uuringuid tehti peamiselt aastatel 1999-2002, osalt hiljemgi. Mida teada saadi?
Põnev puistu. Metsateadlane Olaf Schmeidt on kirjutanud: Lehmja tammiku tammed on enamikus silmatorkavalt kõverad ja okslikud, meenutades toreda üldpildi poolest muinasjutu-puistut. Tõenäoliselt on need tammed oma noorusaastad veetnud valguskülluses ja hakanud seetõttu juba varakult kasvatama külgoksi. Puude jässakuse üks põhjusi võib olla ka paepealne kasvukoht - tammedele omane sügavale püüdleva peajuure kasv on olnud takistatud ning see on mõjutanud ka puu maapealset osa. Ja veel: ei ole sugugi välistatud, et jänesed omal ajal noorte tammede latvu kärpisid, mille tagajärjel on üks okstest võtnud ladvafunktsiooni, andes edaspidi tüvele edasi ka oksale omaseid kasvuerisusi.
Siin ongi vastus küsimusele, kuidas sai tekkida selline meeleolukas tammeskulptuuride mets.
Lehmja tammikusse kui salumetsa kuulub teisigi puuliike. Esimeses, kõige kõrgemas rindes märkame ka pärni ja saari. Olaf Schmeidti hinnangu järgi on esimese rinde koosseis: 8 tamme, 1 pärn, 1 saar. Seejuures harilik saar, ökotüübi järgi lubjasaar, levib siin liigagi hästi, moodustades kohati juba saarikulaike. Metsakorralduse andmetel on puistu täius tammikus 0,5: pindalal, kus saaks kasvada 10 puud, kasvab vaid 5. Kuid liitus, mis näitab võradega kaetud taevafooni, on keskeltläbi 0,8, kohati isegi 1,9: taevas täiesti suletud.
Eredamaid pärleid tammiku loodusvaramus. Et enamik tammikus täheldatud liike on salumetsale üldomased, siis mainigem vaid kaitsealuseid, harva ette tulevaid või mõnel muul põhjusel tähelepanuväärseid.
Rohttaimi ja seeni on uurinud suurte kogemustega botaanik Õie Jaagomäe. Tammiku au ja uhkus on kindlasti jumalakäpp. Veelgi haruldasem on varjuluste, kes Lahmja tammikust põhja pool kasvab vaid Ahvenamaa saarestikus. Eestis teatakse teda kasvamas ainult kümmekonnas kohas Saaremaal ja edelarannikul, neile lisandub Rakvere tammik. Tarnadest köidavad taimetundjat kaks - sõrmtarn ja metstarn. Viimast leidub Eestis üsna vähe: siit umbes 100 km raadiuses kasvab metstarna teadaolevalt veel kahes kohas. Samuti pole Eestis eriti sagedased ka magus hundihammas, ojamõõla ja maamõõla hübriid ja harilik käopakk. Tammikus saab imetleda ka lõhnava varjulille (uue nimega lõhnav madar) rikkalikku leiukohta.
Seentest on siit leitud kolm Eestis haruldast liiki. Kaitsealune ebe-limanutt kasvab teadaolevalt vaid neljas kohas Harjumaal ja ühes paigas Tsirguliinas. Teine haruldus - harjas-ebakõrges - on puidusaproobne lehikseen. Seda lubjalembest liiki leidub, ehkki harva, Lääne- ja Põhja-Eestis ning saartel, ikka puisniitudel ja laialehistes metsades. Kolmas, teadusliku nimetusega Dendrothele alliacea, avastati siin elusa tamme koorel.
Samblike esialgse nimekirja on koostanud lihhenoloog Taimi Piin. Suhtelise liigivaesuse üks tõenäolisi põhjusi alusmetsa hiljutine puhastamine põõsasrindest, sest samblike levikut limiteerib muu hulgas ka valgus. Tamme tüvedel valitseb jahulöövesamblik.
Samblaid uurides on Leiti Kannukene hinnanud Lehmja tammiku liigirikkaks. Kividel kasvab üle 20 liigi, lehtpuude tüvedel äratavad tähelepanu tutikad ja hiissammal (sobiv nimetus vanasse hiide!). Puude tüvealuste samblapolstris kasvab teiste seas ka Eesti metsade vääriselupaikade tunnusliike - ahenevat ja õrna tuhmikut, harilikku hännikut ning harilikku paelsammalt. Ja kõige olulisem: üliharuldane vääriselupaikade tunnusliik - kurruline tuhmik. Eestist on teda leitud veel Ida-Virumaalt Meriküla klindimetsast ja Pähklimäelt, mis paraku on jäänud Narva veehoidla alla. Lehmja tammikus on selle samblaliigi kõige rikalikum leiukoht Eestis.
Putukaid on põhjalikult uurinud entomoloog Märt Kruus. Leitud 420 liigist on enamik liblikalised. Tabatud liikide koguarv olnuks kindlasti suurem, kui kohalikud "loodusesõbrad" poleks korduvalt lõhkunud valguspüünist. Huvitavamad leiud: tammega seotud violet-siilaktiib, pärnasuru, peitöölane, meile sisse rändav admiral, mitu haruldast juureöölast, kaunis ja suur sinipaelöölane ja lehise-pisivaksik (siinses tammikus lehised puuduvad!).
Linnud. Lehmja tammik pole mõeldav kevadise linnukontserdita. Olin selle kuulaja ja suleliste ülesmärkija aastatel 1999-2002. Lausharuldusi ei märganud, ent siin ajavahemikus 1954-2002 kuuldud-nähtud umbes 60 linnuliigi seas (kellest pooled ka pesitsevad tammikus) on mitu rahva lemmikut: ööbik, laulurästas, musträstas, metsvint, salu-lehelind jpt. Juhupesitsejateks võib pidada sõtkast ja sinikael-parti, sest lähim veekogu - Vaskjala veehoidla Pirita jõel - asub umbes 2,5 km kaugusel. Harukodset pilti nägi Harry Karis tammikus jõululaupäeval 1963: Peiupoisi võras istus suur valge lind nagu ingel. See oli talikülaline lumekakk.
Ja lõpuks veel üks tammiku tähelepanuväärsus - viinamäetigu.
Tammik ja ühiskond. Inimesed on sellesse pärandkooslusest väärispaigasse suhtunud mitmeti. Kuni 1940. aastani oli tammik pärimusliku kultuuritõttu hästi kaitstud ning Jüri kihelkonna rahvas pidas teda oma ühisvaraks. Suuremaid pidusid peeti tammiku servas, mitte sees, nagu praegu. Enne sõda ei kasutatud võimendust, nüüd aga võiks mõne tammikupeo muusika järgi tantsida 4-5 km kauguselgi. Mida teevad sel ajal tammiku sulelised ja neljajalgsed?
II maailmasõja ajal ja okupatsiooni ajal sai tammik kõvasti kannatada. Suurim laastamistöö tehti mõned aastad pärast sõda, mil läbi tammiku ehitati Ahtme-Tallinna kõrgepingeliin: trassi rajamiseks raiuti puud-põõsad umbes 1,3 hektarilt. 60ndate aastate keskel, kui tekkis vajadus vahetada liini puitmastid metallmastide vastu, õnnestus hiljuti loodud looduskaitse valitsusel elektriliin tammikust välja tõsta, ent uuesti metsastunud trassikoht eristub nüüdki ülejäänud puistust, sest seal pole põlispuid.
Tänapäeval ohustab vana tammikut kõige rohkem võhiklikkus ja hoolimatus. Viimane poolsajand lõi segi kohaliku rahva, ent immigrandid ei tunne siinseid väärtusi ega austust kunagise pühapaiga vastu. Siit siis vead tammiku hooldamisel, kasutamisel ja ehitiste planeerimisel lähikonda. Näiteks ulatub üks mitmekorruseline elumaja vaid kümnekonna meetri kaugusele nn. rootsi sõdalaste hauast: see on tallatud ja prahistatud. Mõned aastad tagasi eraldati ärimeestele tammiku lääneserva krunt ja praegu ehitatakse seal ajaloolise mõisarehe asemele kolmekorruselist elumaja. Rehehoonet pruugiti enne sõda vihmase ilma puhul peomajana, mille ees asuski peoplats. Nüüd peetakse pidusid väikesel välul hooldekodu läheduses. Jumalakäpa siinsest suurimast kasvupaigast saab aga tõenäoliselt uue maja laste mänguplats.
Liikvel on teisigi "nutikaid" ideid: näiteks mõte raiuda tammikust välja põõsarinne - hea vaadata tammiku ühest otsast sisse, teisest välja! Või see, et tammiku lõunaosast tuleks läbi ehitada rularada....
Pealetungi soodustab asjaolu, et puudub Lehmja tammiku kui kaitseala kaitse-eeskiri, ehkki tammik on võetud kaitse alla juba 1960. a. Küll on aga välja joonistatud maaeraldus tammikut läbivale maanteele: liiklusohutuse mõttes peab mõlemal pool tee telgjoont olema 9 m laiune puudest-põõsastest puhastatud riba. Sellesse tsooni jäävad tammiku kuulsaimad puud. Juba nende ridade kirjutamise ajal (12. aprillil 2004) avaldati Internetis esimest korda Lehmja tammiku kaitseala piir: kaitsealast on välja jäänud mõningad tammiku põhiosad, sealhulgas nn. rootsi sõdalaste hauad.
Peale võimukate ja rahakate "tammikukoide" teevad märgatavat kahju ka "pisikoid" - mõtlematud poisikesed, aga ka joodikud: nemad rikuvad puid ja nende järelkasvu haamri, naelte, noa, kirve ning tulega, prahistavad tammikut ja häirivad pesitsevaid linde.
Võib-olla saaks olukorda parandada eelkõige lähikonna elanikke ja kohalikke valitsejaid harides. Esimesed sammud on tehtud ja positiivsed nihkedki märgata. Möödunud aastal käsitlesid tammikuprobleeme Rae valla ja Jüri kihelkonna ajalehed, Jüri gümnaasiumis peeti samal teemal näitlikustatud loeng. Koolilapsed käivad vahel tammikut koristamas ja valla korraldatavad tammiku hooldustööd sujuvad tänavu loodetavasti asjatundlikumalt. Kuid mis peamine - uute elanike seas on tekkinud juba väike eingkond, kes tahab, julgeb ja suudab Lehmja tammiku kaitseks välja astuda.
Mis sellest tammikust saab? Õnneks on tammikus üsna tubli kesk- ja noorema põlvkonna puude järelkasv. Pealegi on tamme iive siin viimastel kümnenditel suurenenud. Loodame, et osa tammebeebisid jõuab ka täisikka. "Pulm" kestab aga seni, kuni jätkub tammesid ja mäletatakse kohalikke rahvajutte. Kuigi siinne roheline varamu peab maksma lõivu rumalusele ja hoolimatusele, jääb tammik kestma Eesti püsiväärtusi hindavate inimeste rõõmuks. Selle kinnituseks mõned read Jüri kirikuõpetaja (1951-1964) Hugo Valma lugulaulust, mis on pühendatud Lehmja tammikule: Tamm - see samm me saatuselle, / tamm - see teeviit tulevikku. / Peatu rändur - siin pühamu! / Vana Tamm - aegade valvur.
Eesti loodus mai 5/2004

Anna oma hinnang

Siin saad hinnata vaatamisväärsust kui oled seda külastanud! Hindamine on 1-5 palli süsteemis: Hall pöial - 1... Oranž pöial - 5

KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee