 |
Verhuulitsa laudsi pettäi
Puu asub Värska vallas Värska asula piiril, otse Värska-Saatse maantee ääres.
Männi tüvi haruneb 1,5 m kõrgusel neljaks. Kõige peenemalt kohalt enne harunemist, 0,5 m kõrguselt juurekaelast, on tüve ümbermõõt 385 cm. Latv küünib 21 m kõrgusele. Puu on looduskaitse all, kuid nagu meie kaitsealuste puude puhul üsna sageli, pole põhjuseks mitte niivõrd puu looduskaitselised kuivõrd kultuuriloolised väärtused.
Mida tähendab nimetus "Verhuulitsa laudsi pettäi?" Esimene sõna pärineb küla nimest. Verhuulitsa küla on nüüdseks peaaegu kokku kasvanud Värska alevikuga. "Laudsi pettäi" tähendab kirjakeeles surnulava mändi. Niisugune mänd on osa setu kultuurist. Laudsi pettäi kombel on omakorda seoseid ristipuude kombega, kus puule lõigati rist surnuvoori möödudes (näit. Laatre ristipettäi Valgamaal). Mõlemad on mälestusmärgid läänemeresoome rahvaste iidsetest surnuga seotud rituaalidest.
Laudsi pettäi vanast kombestikust on folkloristid alates Matthias Johann Eisenist teinud mitmesuguseid kirjalikke ülestähendusi. 1997. a. leidsime aga otse Verhuulitsa laudsi pettäi juurest nende kommete elava tunnistaja. 70-aastane Härma Jaan, kelle kodu asus männi vastas teiselpool teed, oli puu naabruses veetnud kogu oma elu.
Mehe mäletamist mööda olnud siin enne sõda kombeks, et siin peatusid surnuvoorid teel Verhuulitsa külast kirikusse. Kauss surnu pesemise veega löödi vastu mändi puruks. Laudisel surnu all olnud õled ja pesemiseks kasutatud riidetükid põletati männi juures maas ära. Puu juures ei söödud, joodud ega kõneldud, löödi vaid risti ette ja palvetati. Seda kommet järgiti veel mõnda aega pärast sõda. 90. aastatel, kus Eesti vabaks sai, äratati vana komme uuel kujul taas ellu. Põletatakse vaid küünlaid ja asetatakse puu juurde lillekimp.
Puu olevat rahvapärimuse järgi neljaharuline sellepärast, et küla rajamise ajal, üle 350 a. tagasi, pandud siia neli noort mändi kokku kasvama. Verhuulitsa külal olnud vaja oma laudsi pettäid, et saaks vanast kombest kinni pidada. Metsamehena kaldun arvama, et küllap on mänd looduslikult niimoodi kasvama hakanud. Samasuguseid laudsimände oskas Härma Jaan nimetada ümbruskonnast veel nelja lähema küla juurest.
Verhuulitsa laudsi pettäi vanust juurdekasvupuuriga määrates saime tõenäoliseks vanuseks 260-320 aastat. Vaieldamatult on puu uhke ja mõjusa välimusega. Erilise väärtuse annab talle pärimuskultuuriline tähendus.
Härma Jaani näpunäidete järgi läksime otsima teisi ümbruskonna külade laudsimände. Leidsime neist kaks, Õrsava ja Lutepää omad. Andmed andsime edasi Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi. Pole kahtlust, et laudsipettäid kui setu kultuuri elavad tunnistajad väärivad mujalgi jätkuvat uurimist ja arvele võtmist.
Hendrik Relve. Põlispuud. Tln., 2003
|
|
