 |
Tilleoru maastikuline kaitseala asub Põlva maakonnas Ahja jõe ülemjooksul Tille ja Möksi vahel (Kumari, 1960). Seda Ahja jõe lõiku hüütakse Tilleojaks, jõeorgu aga Tilleoruks. Org on 400-500 m lai, 25-30 m sügav, järskude nõlvadega ja rikas allikate poolest (Kaare, 1963). Pinnakatte paksus on oru veerudel paljudes kohtades väike, mida näitavad arvukad aluspõhjapaljandid kõrgusega kuni 5 m. Neis nähtub keskdevoni ladestiku Burtnieki lademe liivakivi (paljandeid on kohati ka allikalistes lisaorgudes), mis koosneb enamasti roosakas-kollasest põimjaskihilisest nõrgalt tsementeerunud teralisest liivakivist. Maastikulisel kaitsealal esinevad järgmised koopad.
Kantsimäe koobas
Tille veskist paarsada meetrit ülesvoolu on jõest vasakul Kantsimägi. Selle kõrval on lisaorg, mille ülaosas asub punakaspruuni liivakivi paljand avara koopa ja allikaga. Koopa esiosa kujutab endast niśśi, mis on 3,5 m lai, 2,3 m kõrge ja 1,1 m sügav. Selle tagaseinaks on püstlõhe pind. Niśist läheb edasi 2 m pikkune 0,6 m kõrge võlvja laega käik, mis viib koopa tagaossa. See kujutab endast 1 m laiust, 4,5 m pikka ja 2,3 m kõrget pimedat ruumi. Maa-aluses ruumis on pisike allikas. Kõige kaugemast sopist paistab valgus, mis näitab, et lõhe ulatub välja maapinnale.
Merioone koopad
Varbuse oja (nimetatakse ka Kaderna või Kadrioruks) suudme lähedal ulatub Tilleorgu poolsaare-kujuliselt kõtge kitsas järsunõlvaline aluspõhjaline neemik. Mõisa ajal olid siin jalgrajad ja tantsuplats rahvale. Neemiku põhjatipus asub kaunis liivakivipaljand kõrgusega üle 4 m, mille kohta on järgmine muistend.
Vanal ajal süüdistatud mõisa öövahti opmani tapmises. Öövaht kinnitanud oma süütust, kuid seda ei usutud ja teda hakati piinama. Öövaht põgenenud kõrge kalda juurde, istunud puhkama ja palunud, et meri teda ära neelaks. Korraga tundnud ta, et kalju läheb pehmeks ning mees uinunud. Hommikul leiti ta surnukeha. Kaljus olnud aga veerikka allikaga auk, mida sestpeale hüütavat Meriooneks (sõna "oos" või "uus" tähendab kohalikus murdes koobast).
Merioone-nimelises koopas näeme Tilleoru kõige veerikkamat allikat, millest algab meetrilaiune oja. Koobas kujutab endast 1 m sügavust niśśi, mis on 1,8 m kõrge ja 2,5 m lai. Selle tagaseinas esineb kolm pisikest soppi. Põhjavesi voolab välja keskmisest 0,5 m sügavusest sopist, kus on umbes 5 m laiune püstlõhe.
Merioone allikakoobas on viimastel aastakümnetel vähe muutunud. Raamatus "Tartumaa" (1925) toodud fotol näeb ta peaaegu samasugune välja kui tänapäeval.
Merioone allikakoopast paarkümmend meetrit lõuna pool on samas kaljus veel teine koobas pikkusega 1,5 m, osaliselt laeks ülal kasvava kuuse juured. Selle ava laius on 2 m ja kõrgus 3 m. Koguteose "Võrumaa" (1926) andmeil oli koobas varem sügavam. See koobas on tekkinud arvatavasti mitte ainult allikavee uuristustest, vaid on osalt kaevatud pelgupaigaks, mille rajamine jäi pooleli. Allikat siin ei ole.
Ojatagune koobas
Merioonest sadakond meetrit loode pool on Varbuse ojast vasakul väike punase liivakivi paljand kõrgusega 1,2 m. Selles asub koobas, millest voolab välja allikaoja. Koopa pikkus on 4 m, kõrgus 1 m ja laius 2 m. Lagi on väga õhuke, varisemisohtlik.
Patrioja koobas
Möksi veskitammist umbes 400 m ülesvoolu asub järsus vasakpoolses orunõlvas suur koobas, millele viitab juba J. Anso (1924). Sellest voolab välja allikaoja, mis suubub paarikümne meetri kaugusel asuvasse Tilleojasse. Liivakivi paljandub siin vaid ümber koopa 4 m kõrguselt.
Patrioja koobas on 6 m pikk ja koosneb kahest osast. Eesosa kujutab 3 m kõrgust niśśi laiusega 2-3 m. Niśi tagaseina alt vuliseb vaikselt välja põhjavesi. Vasakpoolses seinas on ava madalasse käiku, mis viib 1,7 m kõrgusesse ja kuni 4 m laiusesse ruumi. Patrioja koopa suudmeosa on õhukese lae tõttu varisemisohtlik. Arvatavasti leidub Patrioja koopa taga oru nõlva sees veel osaliselt kinnivarisenud koopaid.
Ülo Heinsalu. Eesti NSV koopad. Tln., 1987
|
|
