20:12 pühapäev, 22.09.2019
HIIUMAA
HARJUMAA
IDA-VIRUMAA
JõGEVAMAA
JäRVAMAA
LääNE-VIRUMAA
LääNEMAA
PõLVAMAA
PäRNUMAA
RAPLAMAA
SAAREMAA
TARTUMAA
VALGAMAA
VILJANDIMAA
VõRUMAA
Arheoloogiamälestised
Arhitektuurimälestised
Loodusmälestised

Näita kõiki isikuid
Eesti turismiportaal
Soome turismiportaal- BookingFinland.com
Rent A Car Estonia
Aaba Autorent
Giidide Ühing
Sisustusweb
PärnumaaLoodusmälestisedKoopad
Tori Põrgu
Aadress:
Kirjeldus

Tori kalmistu kohal Pärnu jõe ääres asub kuni 0,5 km pikkune püstloodne liivakivipaljand kõrgusega ligi 10 m. Maanteesillast veidi maad ülesvoolu asub paljandi allosas sisselangenud koopasuu. Siin ongi Tori Põrgu. Selle juurde saab kas piki jõekallast, kui minna silla poolt, või kalmistu värava juurest, kust läheb trepp alla.
Tori liivakivijärsak koos Põrguga kuulub looduskaitse alla. See on parim keskdevoni Pärnu lademe paljand, kus avaneb maapinnal hallikasvalge, kohati ka kollakas põimjaskihiline vilgurikas liivakivi (Orviku, 1932). Kivimis leidub väljasurnud kalade luutükikesi ja primitiivsete taimede (psilofüütide) jäänuseid.
Tänapäeval koosneb Tori Põrgu sisselangenud ja maa-alusest osast. Sisse langenud on koopa eesosa. Tori Põrgu koopa säilinud nähtav osa kujutab osakest kunagisest maa-alusest allikakoopast, õigemini ülaosa. Koopa põhi, kus voolas allikaoja, on sügaval laest varisenud liiva all. Koopalae sisselangemine ei toimunud korraga, vaid järk-järgult. Kõige kiirem oli see tõenäoliselt 20. sajandi esimestel aastakümnetel. Esimene suur sisselangemine toimus A. Pulsti suulistel andmetel 1908. a. kaerakülvi ajal. Koopa eesosa võlvjast laest püsis mitukümmend aastat üleval 8-9 m pikkune lõik, moodustades jõe ääres 6 m laiuse ja peaaegu niisama kõrge maalilise "põrguvärava". 1970. aastate algul varises seegi kokku.
Vanimad andmed Tori Põrgu kohta pärinevad 18. sajandist. A. W. Hupel (1774, 1789) kirjutab, et Toris Pärnu jõe ääres on mitmes kohas mitmesuguse suuruse ja sügavusega koopad ja et nende seintesse tavatseti kraapida nimesid ja mitmesuguseid kujutisi.

Esimene pikem kirjutis Tori Põrgust ilmus H. Pooli ja M. Tähe sulest (1921) ja näitab, milline oli Tori Põrgu tol ajal. Artiklis kirjeldatakse koguni kaht pikas Tori liivakivipaljandis esinevat koobast. Neist väiksem oli 4,5 m kõrguse avaga. Avast kaugemal läks käik nii madalaks, et selles sai edasi vaid roomates. Koopas oli allikas. Tänapäeval seda koopaava enam ei ole, ilmselt on see kinni varisenud. Koopa tagaosa on tõenäoliselt säilinud. Teine koobas (jutt on ilmselt Tori Põrgust) oli 1921. a. ligi 65-70 jalga (ligi 20 m) pikk ja paarkümmend meetrit lai. Seinad olid täis kirjutatud. Koopa võlvitaolises laes oli umbes 6 m läbimõõduga auk. Maa-aluse ruumi tagaosast viis edasi kaks kitsast käiku, mis peagi liitusid. Käigud olid nii madalad, et edasi sai vaid roomates. Märgitakse veel, et koopas oli nahkhiiri.

Tori Põrgut on nimetatud vanasti ka Kuradimäe ja Kurjama auguks ning arvatud, et sealt tee põrgusse viib (Jung, 1898). Koopa kohta on arvukalt rahvajutte. Ühe järgi muutub see tagapool nii avaraks, et püsti saab edasi minna. Kord olevat hanele kell kaela seotud ja august alla saadetud. Hani tulnud Viljandisse välja. Teise jutu järgi õõnestasid koopa härjapõlvlased ja see viib Riia lähedale välja (Eisen, 1958).
Ühe muistendi järgi elas Tori Põrgus kurat, keda ükskord kolm kirikuõpetajat käinud sealt välja ajamas. Kurat jätnud koopasse maha palju kulda ja hõbedat. Üks rahvajutt on tekkinud alles pärast koopa sisselangemist ja kõlab A. Pulsti järgi nii. Kui Põrgu sisse langes, siis põgenes kurat suures hirmus. Algul jooksis vastu kiriku müüri ja siis kõrtsi, kus ajas magajad lavatsitelt maha ja tegu muud pahandust ka mujal.
"Kalevipojas" (10. lugu) on mainitud Tori Põrgut järgmiste sõnadega: "Lita, juudaliste ema, tuli tuiskel Torilta, kus ta käinud vihtlemaies." (Litaks on rahvajuttudes nimetatud vanakuradi naist, ema või vanaema).
Tori Põrgust on isegi mõned looduskaitse vajadust märkivad muistendid, näiteks järgmine. Tori Põrgu on üks suur koobas, 12 sülda pikk ja 3 kõrge. Ta on Tori jõe liivapae kalda sees. Õieti on kaks koobast, üks suur, teine väike. Korra surnud Tori mõisas hobune ära. Viidud põrgu suu ette. Mõisasaksad ärkavad hommikul üles, raibe söömalaual, noad-kahvlid juures. Mõisa võtmed aga kadunud. Saadetud mees põrgust võtmeid tagasi tooma. Põrgus koer vastas, laseb aga mehe edasi minna. Viimaks jõuab võtmeotsija tule äärde, hall vanamees tule ääres, võtmed kõrval. Otsija saanud võtmed kätte. Hall mees aga ütelnud, et kui veel raibe koopa suhu tuuakse, küll ta naine - koer koopa suus - selle eest siis näitab (Laugaste, Liiv, 1970).
Palju on räägitud, et Tori Põrgut kasutati vanal ajal sõjaaegse pelgukohana ja varanduse hoidmiseks, mis on tõenäoline, sest koopa eesosa oli selleks sobiv. Koopast olevat leitud inimese konte, tuletukke ja riideräbalaid.
Ülo Heinsalu. Eesti NSV koopad. Tln., 1987

Anna oma hinnang

Siin saad hinnata vaatamisväärsust kui oled seda külastanud! Hindamine on 1-5 palli süsteemis: Hall pöial - 1... Oranž pöial - 5

KAUBANDUS
MAJUTUS
RAVI
TEENUSED
TOITLUSTUS
TRANSPORT
VABA AEG
Copyright © 2004–2017 Reval Esten OÜ, eestigiid.ee