 |
Lehmja tammik on võetud kaitse alla kui loodus- ja ajaloomälestusmärk.
Tammiku ulatus põhjast lõunasse on 400 m ja teistpidi 450 m. M. J. Eiseni kaudu laiemalt tuntuks saanud muistend tammedeks muudetud pulmalistest on seotud selle kui püha paiga austamisega.
Tammiku alal on ka mitmeid kinnismuistiseid. Huvipakkuvamad on vanade põldude jäljed - madalad kamardunud kivihunnikud, millel mõnikord kasvab mitmesaja aasta vanune puu. Selliseid varesid on näha eriti tammiku lõunaosas. Tammiku idaservas on suurem kivi, mille lael on väike kunstlik lohk. Teine sama liiki väikeselohuline kultusekivi paikneb tammikust 300 m ida pool, Ussivälja allika servas. Sellel kivil on kogu pealispind tihedasti lohke täis. Mõlemaid kive on kasutatud kultusetalituseks I aastatuhandel e.m.a.
Lehmja mõisa sarapikust (nii nimetati vanasti peamiselt tammiku seda osa, mis jäi maanteest põhja poole) olevat mingist kivivarest leitud üks vanema rauaaja karjasekeppnõel ja noorema rauaaja suitsed.
Muistsest hiietammikust teab rahvatraditsioon rääkida, et tammed on tekkinud kahe pulmarongi kokkupõrkel, kus pulmalised puudeks muudetud. Kaht tee ääres kasvavat tamme nimetatakse pruudiks ja peigmeheks.
|
|
