 |
Tallinnast itta kulgeva vana Tallinna-Narva maantee piirkonda jääb Pirita jõe ääres asuv Iru küla, looduslikult ilusamaid paiku Tallinna lähimas ümbruses. Huvitavaks vaatamisväärsuseks on siin muistne Iru linnus (“Linnapära”), mis paikneb Iru maanteesilla lähedal Pirita jõe käänus. Iru linnamägi (Linnapära) kuulub administratiivselt Tallinna linna piiridesse.
Linnamägi on arheoloogiliselt kaevatud peaaegu 1/5 ulatuses. Vanimad asustusjäljed Irus pärinevad umbes ajast 2000 aastat e.m.a., kui siin on lühemat aega olnud asula. Palju hiljem, umbes 7. sajandil e.m.a., on mäele tekkinud hilispronksiaja ja varase rauaaja asula, mille ehitusjäänused - hoonealused, kolded jm. on kohati meetri sügavusel. See asula on ulatunud ka linnuse põhjaotsa ette. Leitud on savist valamisvorme, keraamikat, jahve- ja võrgukive, pronksnööpe, pronksist odaots, merevaigutükke, riibitud pinnaga ja tekstiilkeraamikat, samuti siledapinnaliste kausikeste tükke.
Nõrku asustusjälgi võib pärast teatavat vaheaega eraldada jälle meie ajaarvamise 1.-2. sajandi keraamika näol. Võimalik, et sel ajal on linnusele rajatud esimesed vallid. 5.-11. sajandini on linnus olnud tugevasti kindlustatud kõrgete paekivist ristvallidega, mis jaotavad linnuse platoo kahte ossa. Selle kihi ehitusjäänuste hulgast on leitud nisu-, odra-, rukkiteri ja võrdlemisi palju herneid ja loomaluid. Vanimad ehted, mis dateerivad linnuse valle, on mitmesugused vööosad, klaashelmes, keekandja, ketitükid, ehtenõelad, sõrmused. Analoogilisi ehteid on saadud ka lähedal asuvast Proosa kalmest. Viikingiaja leidudest on tähtsamad mitmesugused nooleotsad.
Iru linnus, mis oli looduslikult hästi kaitstud (nõlvade kõrgus kuni 18 m), jäeti maha 11. sajandil. Põhjuseks peetakse Pirita veetaseme alanemist maatõusu tagajärjel ja laevatamiseks ebasobivaks muutumist, samuti uue tähtsa asustutskeskuse esiletõusu praeguse Tallinna kohal.
Linnuse ümbruses laiub ulatusliku avaasula kultuurkiht. Iru asula on olnud kasutusel paralleelselt linnusega ja elanud selle nähtavasti ülegi. Kaevamistel (1967, E. Tõnisson; 1976, Ü. Tamla) kogutud keraamika sarnaneb linnuse keraamikaga. Iru asulakoha kui suurima Tallinna-lähedase muististekompleksi ühe keskse osa kaitsmisel on eriti tähtis, et siin elamuid täisehitatud alal ei võetaks ette künnikihist sügavamaid kaevamisi.
Linnusest umbes 500 m põhja pool, Narva maanteest idas asub üks Iru kivikirstkalmetest. Kalme on rajatud tõenäoliselt m. a. alguse paiku või varem, kuid sisaldas ka 5.-6. sajandi leide. See on ümbruse ainus säilinud kivikalme.
Iru kalmete põhirühm asus linnusest umbes 1 km ida pool Iru Nehatu loopealsel, Iru soojuselektrijaama territooriumil. Esimene kalme kaevati siin läbi 1936. a. (A. Vassar). Seoses ehitusega uuriti (1974, V. Lõugas) läbi veel 8 varase rauaaja kivikirstkalmet, üks arvukate lastematustega noorema rauaaja kivikalme, ühe kultusekivi ümbrus, samuti paarkümmend madalat kivivaret. Üks neist oli 17.-18. sajandi reheahju põhi, teised aga enamasti muinasaega tagasi ulatuvad põllukivide hunnikud.
|
|
