 |
Orissaare-Kuressaare maanteelt on enne Kahtla kooli kohale jõudmist näha umbes 1 km kaugusel ida pool maanteed Põhja-Euroopa tuntuim kindlustatud asula, mis on on nime andnud tervele arheoloogilisele kultuurile. Koht kannab nime Linnamäe põld. Asva kultuur on läänepoolseimate soome-ugrilaste hilispronksiaja kultuur, mille majanduse aluseks oli karjakasvatus, hülgepüük, algeline maaviljelus ja pronksivalamine.
Leiukoha avastas 1930. a. Asva külas elunev O. Reis. Arheoloogiliste kaevamistega 1934., 1938.-1939. (R. Indreko), 1948. (A. Vassar), 1949. (M. Schmiedehelm) ja 1965.-1966. a. (V. Lõugas) tehti kindlaks, et tegemist on Saaremaa vanima ja kõige pikemat aega kasutatud kohaga. Linnamäe ligi 3500 ruutmeetri suuruselt pinnalt on kogutud üle 5800 numbri leide, sealhulgas üle 32 000 savinõukillu. Asva linnuse kaevamised 1930-ndail aastail olid sissejuhatuseks linnamägede süstemaatilisele uurimisele Eestis.
Vanimad jäljed Asvas on umbes 4000 aastat vanad. Tuhat aastat hiljem on linnamäe neemik uuesti valitud rannaäärseks asulakohaks. 8.- 7. sajandil e. m. a. on mägi olnud ümbritsetud kividest ja puust kaitsetaraga, mille taha rajati muld- ja savipõrandatega hooned. Nende muld- ja savipõrandatelt on kogutud arvukalt savinõukilde, sealhulgas lihtsaid eriliselt viimistlemata pinnaga või tekstiilijälgedega ja riibetega kaetud, harvem vedela saviga ülemäärotud (varbitud pinnaga) keraamikat. Lihtsamate majapidamisnõude kõrval on kasutusel olnud ka sileda ja kiila pinnaga madalamaid kausse ja rippnõusid(!), mis oma kuju ja onamendiga meenutavad samaaegseid Kesk- ja Põhja-Euroopas levinud pronksplekist kausse ja rippnõusid. Palju (üle 500) on Asvast luuesemeid (nooleotsi, naaskleid, teravikke, nõelu, noapidemeid, põdrasarvest kõplaid jm.). Enam kui 800 valamisvormi ja paarkümmend tiiglifragmenti koos pronksijäänustega ja väikeste pronksesemetga annavad tunnistust arenenud metallitööst. Kiviesemeist on leitud kivikirveste ja -talbade katkeid. Kindlustatud asula vanimast kihist kogutud arvukas luumaterjal esindab peamiselt koduloomi (veis, hobune, lammas, siga jt.) ning hülgeid.
See vanim kindlustatud asula vanim on hävinud tulekahjus, mis toimus ajavahemikul 685-585 e. m. a. Asula hukkus kas mingi väljastpoolt lähtunud rünnaku või tuleõnnetuse läbi.
Asva on andnud nime kõige läänepoolsemale soomeugrilaste hilispronksiaja kultuurile, mille majanduse aluseks oli karjakasvatus, hülgepüük, algeline maaviljelus ja pronksivalamine.
Üsna varsti pärast vanima kindlustatud asula mahapõlemist on mäeservi maapoolsest küljest järsendatud. Vanadele hoonealustele on kantud savi ja mulda. See peamiselt rauaaja algusest pärinevat leiumaterjali andnud linnus on maha põlenud ajavahemikul 630-510 e.m.a.
Nõrku asustusjälgi on Asvast ka meie ajaarvamise algusest. Suuremad ehitustööd, mille käigus mägi on saanud oma praeguse kõrguse ja kuju, on ette võetud alles m.a. I aastatuhande keskpaiku. See tõeline linnus oma ehitusjäänuste ja leiumaterjaliga on dateeritud peamiselt I aastatuhande kolmandasse veerandisse. Hilisemad asustusjäljed siit on nõrgad, kuid need võivad olla hiljem põlluharimise käigus hävinenud. Arvatavasti pärineb sellest ajast ka rahvatraditsioonis säilinud Linnamäe põllu nimi.
Vello Lõugas, Jüri Selirand. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tln., 1989
Kuivastu-Laimjala-Kuressaare maantee 33. kilomeetril asub väike Asva küla. Siin külatagusel madalal heinamaal paikneb Põhja-Euroopa tuntumaid pronksiaja asulaid, mis on nime andnud tervele arheoloogilisele kultuurile. Asva kultuur on läänepoolseimate soomeugrilaste hilispronksiaja kultuur, mille majanduse aluseks oli karjakasvatus, hülgepüük, algeline maaviljelus ja pronksivalamine. Seljak, millel asula paikneb, oli pronksiajal laid või poolsaar madalas merelahes. Tänaseks on meri siit taganenud mitme kilomeetri kaugusele, kunagist rannaasulat meenutab paik vaid kevaditi suurvee ajal.
1930. ja 1931. a. kaevas Asva "Linnamäe põllul" kohalik elanik O. Reis, tollane Tartu ülikooli üliõpilane, otsimaks selgitust sellele nimetusele. Tema leiud äratasid arheoloogide tähelepanu. Hilisemate kaevamistega (1934, 1938-39 R. Indreko, 1948 A. Vassar, 1949 M. Schmiedehelm, 1965-66 V. Lõugas) tõestati siin Saaremaa kõige vanema ja kõige pikemaajalise kasutusega linnamäe, muistse linnusasula olemasolu. Ligi 3500 ruutmeetri suuruse pindalaga asulast on läbi kaevatud kuuendik, kogutud on üle 5800 leiu.
Vanimad asustusjäljed pärinevad II aastatuhandest e.m.a., kui asula ainsaks looduslikuks kaitseks oli meri. 8.-7. sajandil e.m.a. ümbritseti neemik kividest ja puust kaitsetaraga, mille taha rajati muld- ja savipõrandatega hooned. Leidude hulgas on ülekaalus savikillud (kokku üle 32 000), mis annavad tunnistust väga erinevate nõude kasutuselolekust tollases majapidamises: on lihtsaid viimistlemata pinnaga, tekstiilijälgedega, riibetega või vedela saviga ülevalatud nõusid. Nende kõrval on kasutatud sileda kiila pinnaga madalaid madalaid kausse ja kandenäsadega rippnõusid.
Asula majanduselust jutustavad leitud töö- ja tarberiistad: luust nooleotsad, naasklid, teravikud, põdrasarvest kõplad, enam kui 800 valamisvormi ja mitukümmend tiiglifragmenti. Hulgaliselt on kogutud koduloomade luid (veise-, hobuse-, lamba-, sealuid jt.). Tähtsat osa Asva elanike elus on etendanud hülgepüük.
Kindlustatud asula vanim järk hävines kogu linnust haaranud tulekahjus ajavahemikus 685-585 e.m.a. Üsna varsti on kõrgendiku servi maapoolsest küljest uuesti järsendatud, tõstetud pinnast savi ja mulla pealekandmisega. Rajati uus asula, mis aga sanuti läks tuleroaks.
Nõrku jälgi asustusest on Asvast ka meie ajaarvamise algusest. Uued suuremad tööd võeti ette I aastatuhande keskpaiku m.a.j. Tõsteti valle, muudeti järsemaks mäe servi, mille tulemusena linnus omandas praeguse kõrguse ja kuju. Sellest ajast arvatakse pärinevat ka rahvatraditsiooniline "Linnamäe põllu" nimetus.
Olavi Pesti, Külli Rikas. Kingissepa rajooni ajaloo- ja kultuurimälestised. Tln., 1983
|
|
