 |
Eesti rahvusvaheliselt tuntuim loodusmälestis on meteoriidikraatrite rühm, mis alates 1976. aastast on võetud ka muinsuskaitse alla. Kaheksa kuivkraatrit ja 110 m läbimõõduga ning 16 m sügavune peakraater (Kaali järv) tekkisid arvatavasti kiviaja lõpul või pronksiaja algul gigantse meteoriidisaju tagajärjel.
Aastatel 1976-79 viidi ENSV Teaduste Akadeemia Presiidiumi initsiatiivil läbi peakraatri arheoloogiline uurimine (V. Lõugas), mille käigus tehti kindlaks kraatrite seni arvatust hoopis suurem vanus. Hilispronksiajal ja rauaaja alguses on kraatri kaldal olnud asula, mis oli ümbritsetud tugeva kivimüüriga (7.-6. sajand e.m.a.). Proovikaevamistega ja puurimistega (Geoloogia Instituut) selgitati välja järve muistne kallas ja veetase, mis oli järve tänapäevasest minimaalsest veetasemest ca 1 m sügavamal. Järvesetted sisaldavad hulgaliselt hästi säilinud orgaanilist materjali - puutüvesid, oksi, risu, puulehti, veetaimede ja sambla ladusid. Ülalt linnus-asulast on järve sattunud purustatud loomaluid ja katkisi esemeid. On tõenäoline, et Kaali järv on mõnel muinasaja perioodil olnud ka ohvripaik. Arvatavasti m.a. alguses on kraatrimägi ümbritsetud tugeva raudkivimüüriga, mille laius on 2,3-2,8 m ja pikkus 470 m. Müüri alus on paremini näha kraatrimäe lõuna-, lääne- ja põhjaküljel. Oma iseloomult sarnaneb see ringmüür Lääne-Eesti ja saarte teiste linnusemüüridega, mis on rajatud ajaarvamise vahetuse paiku (Ehmja Kuradimägi ja Ridala Tubrilinn Läänemaal, Pidula, Võhma jt. madalad ringvall-linnused Saaremaal).
Vello Lõugas, Jüri Selirand. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tln., 1989
|
|
