 |
Muhu linnus on üks viiest suuremast muinasaja lõpu linnusest Saaremaal ja Muhus. Asub Muhu tammi lähedal Linnuse külas, paistab suurele maanteele. Linnusevallid on püstitatud peaaegu tasasele maale. Linnus on ligikaudu ümmargune, väline läbimõõt 100-110 m, sisemine (valli harjast harjani) 75-80 m. Linnuse vallid on püstitatud kruusast, mille hulgas on ka raudkive. Kõige kõrgem (7,8 m) on läänepoolne nurk, mujal on vallide kõrgus vaid 5-6 m. Praegu on linnuse vall ebaühtlase kõrgusega, sest siit võeti tammi ehitamise ajal kruusa. Algupärast vallide kõrgust ei ole vist enam üheski lõigus säilinud. Kaevuase asub innuse lääneosas.
Tammi ehitamiseks materjali võtmisel leiti linnusest kaks hõbeaaret, mis hiljem on omavahel segi läinud ja käsitletud ühe aardena. Osa leide asub Ermitaaźis, osa Ajaloo Instituudi kogudes. Leid sisaldas 2 kahekordse punutud kaarega kaelavõru, 8 laia õhukesest plekist käevõru, 8 rinnalehte, hoburaudsõle, 4 sõrmust ja 3 helmest, mis kaunistatud filigraaniga. Hõbeesemete kõrval leiti veel mitmeid pronksasju - traatidest keeratud käevõru, hoburaudsõlg, 2 sõrmust, ehtenaast, kaalud ja kaalu kapsel, 68 klaashelmest. Aardes oli ka 24 hõbemünti, mis on vermitud 12. sajandi II poolel, hilisemad aga aastail 1203-23. Münte on kantud ripatsitena. Aarded on maha maetud nähtavasti seoses linnuse piiramisega 1227. a., kui Riia piiskopi, ordu jt. jõudude poolt võeti ette Saaremaa lõplik alistamine. Muhu oli esimene linnus vallutajate teel. See piirati sisse ja võeti ette tormijooks... 20 000 võõrast sõdalast tungles ümber linnuse. Kuus päeva lõid linnuses olijad rünnakud tagasi. Alles 3. veebriaril õnnestus ründajail osa valli maha kiskuda ja üles tungida: "... Nad vallutavad linna, röövivad saaki, riisuvad vara, toredaid asju, ajavad hobused ja karja ära, mis üle jääb, põletavad nad tules," kirjutab henriku kroonika Muhu linnuse viimaseid hetki. Siit suundus vaenuvägi Saaremaale...
Vello Lõugas, Jüri Selirand. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tln., 1989
Saaremaa poole sõites juhatab teeviit veidi enne Väinatammi algust kagu suunas, Muhu Linnuse maalinna juurde. Tee poolt lähenedes ei torka esialgu silma 19. sajandi lõpul lammutustöödega tekitatud kahjustused; saari ühendava tammi ehituseks olevat siid viidud "400 kuubiksülda kive". Maalinn on ehitatud tasasele maale. Kruusast, mullast ja suurematest raudkividest valle on algses kõrguses (ligi 8 m) säilinud linnuse loodenurgas. Üldplaanilt ovaalse maalinna läbimõõt põhja-lõuna suunas oli 110 m, ida-lääne suunas 100 m. Linnuse õue lääneosas on kaevuase. Maalinna kirjeldades on Henrik oma Liivimaa kroonikas märkinud, et kivivallidele olid rajatud puukindlustused, linnuses endas paiknesid elamud. Puukindlustuste jälgi leidis siit ka J. B. Holzmayer enne linnuse lõhkumist. Tema kirjelduste järgi paiknenud üks väravakoht valli kirde-, teine merepoolsel küljel. Merepoolse sissekäigu juures olnud tollal nähtavad ka väravakindlustuste - puutornide kivialused.
1227. a. võtsid Riia piiskop, ordu ja nende abiväed ette Saaremaa lõpliku alistamise katse. Jaanuari lõpus liikus üle merejää Muhu poole ligi 20 000-meheline vaenuvägi. "Nad olid korraldatud lahingusalkadeks, sammusid eraldi väehulkade kaupa oma lippude all, ja kui nad ratsa ning oma regedega mere jääl tümitasid, tekitasid nad otsekui tugeva äikese mürinat, mis tuli relvade kokkulöömise tärinast, regede kokkupõrkustest kui ka liikumisest ning mürast, mida mehed ning hobused siin ja sääl jääl kukkudes ning ennast uuesti jalule ajades tekitasid," kirjutab kroonik. Üheksandal päeval jõudsid nad Muhu linnuse alla. Kuulnud vaenlase maaletulekust, olid ümberkaudsed elanikud kogunenud linnusesse, toonud kaasa hobused, kariloomad ja muu vara. Algul üritati linnust vallutada tormijooksuga. "Nõnda siis tungisid sakslased kõige esmalt valli kallale, lootes üle selle linnusesse ronida, aga needsinased sääl lõid nad tagasi, ja nad said vigastusi kivide ja odade hoopidest ja seepärast oli nii nõu kui jõuga võitlema sunnitud. Nad ehitasid väikemaid kiviheiteriistu, pildusid linnusesse patarellidega kaitsjate patarellide vastu kive, meisterdasid müürikaevamis-"sea", mille all nad linnust maha kaevasid, kuni nad valli keskele välja jõudsid. Siis tõukasid nad "sea" tagasi ja püstitasid asemele tugeva puutorni." Tormijooks ebaõnnestus, kuus päeva suutsid linnusesolijad rünnakuid tagasi lüüa. Muhulased kutsusid abi Saaremaalt, kuid see ei jõudnud kohale. 3. veebruaril, pärast seda, kui ründajail oli õnnestunud osa valli kindlustustest maha kiskuda, linnus alistus. Maalinn piirati ümber, et keegi seesolijaist põgenema ei pääseks. Kaitsjad tapeti. Vaenlased "... vallutasid maalinna, riisusid saaki kokku, röövisid vara ja väärtasju, ajasid hobused ja veised minema ja põletasid tulega maha, mis järele oli jäänud. Saarlaste linnust neelas tuli, aga kristlased vedasid rõõmutsedes saagi minema." Nende sündmustega on seotud ka Muhu linnuse hõbeaare. Langenud oli Muhu sõjaline keskus, mis ühtlasi oli Saaremaa eelkindlustus.
Muistsete muhulaste vapruse tähistamiseks püstitati 1967. a. linnuse õuele ajaloomälestisena kaitstav mälestuskivi (skulptor J. Raudsepp).
Olavi Pesti, Külli Rikas. Kingissepa rajooni ajaloo- ja kultuurimälestised. Tln., 1983
|
|
