 |
Lohu I linnus, Lohu Jaanilinn, Henriku Liivimaa kroonikas castrum Lone, muistse Harju keskseid kindlustusi, endisest Lohu mõisast 1 km põhja pool, Keila jõe idakaldal jõekäärus 3 m kõrgusel kaldapealsel.
Umbes 5000 ruutmeetrit; kultuurkihiga kaetud linnuseõue ümbritseb lääne, põhja ja ida poolt hobuserauakujuliselt kulgev 4 - 5 m kõrgune vall, milles on tõenäoliselt olnud palkkonstruktsioonidega toestatud kuivmüürseinad. Põhja ja ida pool on valli välisküljel 20-25 m laiune ja 2 m sügavune lame nõgu ja selle välisservas 2 m kõrgune ebamäärane vallitaoline kuhjatis, arvatavalt looduslik.
Väravakäik on kagunurgas. Selle kõrval, linnuse idaküljel oli tõenäoliselt tornitaoline rajatis, kroonikas nimetatud summitas munitionis.
Linnust piirati 1224. a.; dateering 12. - 13. (14.) sajand.
Proovikaevamised 1914. a. (A. Friedenthal).
Evald Tõnisson
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tallinn, 1997
Oletatakse, et linnust kasutati viimast korda Jüriöö ülestõusu ajal.
Esimesed kaevamised tegi Loonel baltisaksa arheoloog A. Friedenthal aastal 1914. Tollased kaevamised on rahvasuus tuntud kui Loone vanema Suure-Jüri haua avamine (kaevamisel leitud kaks suurt sääreluud). Mais 1974 avastas arheoloog E. Tõnisson lisaks ammu tuntud Loone linnusele jõe läänekaldal teise, väiksema linnuse, mille ta nimetas Lohu II linnuseks.
|
|
