 |
Lohu II linnus on neemiklinnuse tüüpi muinsalinn Keila jõe läänepoolsel 3-4 m kõrgusel kaldapealsel, Lohu Jaanilinnast (Lohu I linnus) 250 m lõuna suunas. 1000 ruutmeetrit hõlmav linnuseõu on lõuna poolt kaitstud 1 - 1,6 m kõrguse otsvalliga, madalduv põhjaots ulatub jõeni. Kaguosas tehtud kaevamiste järgi koosneb vall peamiselt kividest; välisküljel oli suurtest paeplaatidest kuivmüürsein, tugevasti varisenud sisekülg oli laotud peamiselt maakividest. Valli algne laius oli 6 m, kõrgus arvatavalt 3 - 3,5 m; valli harjal olid lisaks puitrajatised. Valli õuepoolset seina toestasid nelinurksed palkehitised (leitud tukke). Linnuse ida- ja lääneservas oli tõenäoliselt kitsam kivitara.
Oletatavalt pärineb 12. sajandist.
Võimalik, et Lohu II linnus oli eeskindlustus, mis kaitses Lohu külast Jaanilinna viivat teed ja jõest ülekäiku. Linnusealalt leitud 10. - 11. sajandi keraamika pärineb varasemast asulaga liitunud linnusest.
Kaevatud 1974 ja 1975 (E. Tõnisson).
Evald Tõnisson
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tallinn, 1997
|
|
