 |
Neemiklinnus Koilas Pada jõe läänekaldal, jõe ja sellesse suubuva orundi vahelisel seljandikul.
Linnuseõu on põhja-lõuna suunas piklik, pindala 4000 ruutmeetrit, põhja poolt eraldatud otsvalliga, mille kõrgus siseküljelt 1,5 m, välisküljelt 4 m. Ülejäänud külgedel vaevumärgatav äärevall. 4 m laiuse kividest otsvalli sise- ja välisküljel on peamiselt maakividest kuivmüürsein. Kivivalliga liitub väljastpoolt 3 m laiune liivakuhjatis, võimalik, et hilisemast ehitusjärgust. Idapoolse kuivmüürseintega äärevalli laius on 2,5 m. Kultuurkiht on paremini jälgitav õue äärtel, kus eraldub kaks kihistust, millest ülemine (linnuseaegne) kuulub I aastatuhande teise poolde, alumine pärineb I aastatuhande e. m. a. lõpusajandite asulast. Asulakihiga liituv nelinurkne hoonealus linnuse põhjaäärel on vanim Eestis leitud rõhtpalkehitise jäänus.
Kaevanud M. Schmiedehelm 1949-52.
Evald Tõnisson
Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tln., 1997
Viru-Nigula lähedal asuv Koila linnamägi kuulub vanimate Virumaa linnuste hulka. Asub Pada jõe läänekaldal, 8 km kaugusel merest. Linnuseõue pindala on 4000 ruutmeetrit. Põhja poolt kaitsevad neemiklinnust vall ja vallikraav. Linnus on elanud üle kaks ehitusjärku. Arheoloogilistel kaevamistel linnuse idaserval (1949. a) ja põhjaotsal (1950. a., M. Schmiedehelm) saadi alumisest kihist varasele rauaajale iseloomulikku keraamikat ning avastati maapinnast 55-60 cm sügavusel täisnurkse elamu kontuurid. Linnuse hilisemast kasutamisperioodist on maha jäänud paekividest laotud kaitsevall ja veidi keraamikat. Arvatavasti püstitati vall vanemal rauaajal, kui kohta kasutati ajutise pelgupaigana. Dateeritavatest laidudest on linnuselt saadud üks 5.-6. sajandi noapideme lukk.
Lõugas,V., Selirand, J. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tln., 1989
|
|
