 |
1920-ndate aastate algul leiti põllutöödel Kunilepa talu maal suure kivi kõrvalt arvukalt esemeid - üks öökullsõlg, 5 hilist ambsõlge, 15 hoburaudsõlge, 2 rõngaspeaga ehtenõela, 2 jämenevate otstega kaelavõru, 2 tümmikotstega ja 1 spiraalne käevõru, mis kõik on fragmentaarsed ja osalt põlemisjälgedega. See on lubanud arvata, et tegemist on maa-aluse põletusmatusega. Peale pronksehete sisaldas leid 5 kahe teraga mõõka, 21 pajulehekujulist odaotsa, 4 nuga, pronkskannuse ja tulusraua. Leidu tervikuna on vaadeldud kui rikka üliku matust, kui tõendit ühiskonnas aset leidnud varanduslikust kihistumisest. Kuna aga leiukohaks oli kunagisest soost ülesharitud põld, sohu aga meie esivanemad oma surnuid ei matnud, siis on esemeid seostatud ka peitleiuga; võiks oletada isegi nende ohverdamist sohu. Paluküla leidu on dateeritud mitmeti - alates ajast 800. a. ümber läbi 9. sajandi kuni 10. sajandi keskpaigani välja. Tänapäeval tuleb teadlaste arvates õigeks tuleb pidada leiu dateerimist aega 800. a. ümber.
Lõugas, V., Selirand, J. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tln. 1989
|
|
