 |
Kuuda külakooliõpetajaid ettevalmistava õppeasutuse avamise mõte kerkis päevakorrale juba 1818. a., kuid sai teoks alles 36 aastat hiljem, s. o. 1854. a.
Tulevasi koolmeistreid kasvatati saksasõbralikus ja kristlikus vaimus, sest kooli ülalpidajaks oli Eestimaa rüütelkond ja õppetöö otseseks kontrollijaks kas Märjamaa või Vigala pastor. Õppeaeg kestis 3 aastat ja õpilaste arv piirdus paarikümnega.
1876. a., kui koolijuhatajaks sai A. Loffrenz, reorganiseeriti seminar kolmeklassiliseks, igal kursusel 15 õpilast. Kool töötas isemajandavalt. Õppetööst vabal ajal töötasid poisid koolitalus, mille eest neile tasuta toitlustamine kindlustati.
Seminaris oli heal järjel muusikaõpetus. Pikemat aega töötas siin muusikaõpetajana Jaan Nebokat (1844-1908), kes andis välja kogumiku saksa liedertafellikus laadis meeskoorilaule. Seminari meeskoor õppis selgeks ka I üldlaulupeo repertuaari, kuid juhtkonna vastuseisu tõttu jäi peole sõitmata.
Lühemat aega töötas Kuudal Eduard Bornhöhe.
Kool lõpetas tegevuse 1887. a. Kooli ruumidesse paigutati 1896. a. leprosoorium, mis Eesti viimase pidalitõbiste varjupaigana lõpetas tegevuse 1970. aastate lõpus.
|
|
