 |
Linna wõi lossi ase Lustiwere wallas Neanurme külas, Weskiotsa talu maa sees. Need on päris müüri waremed ja on wistist mõne wana lossi ehk kloostri ase, sest rahwa jutu järele olla seal wanaste kloostri linn ja Muuga weski olnud. - Neis waremetes olla praegu weel kuld säng, kuld püss ja tünder kulda peidus, keda wanapagan ise hoida.
Sellest kulla tünrist räägib wana jutt: Ühel öösel näidatud Veskiotsa talu peremehele, kelle maa sees need waremed on, unes, ja kästud teda ühel kuuwalgel Neljapäewa öösel risttee peale minna, mis waremetele kõige ligemal on, ja sinna sütetuld teha. Siis pidada ta kolm korda wastu päewa ümber tule käima, siis näidatawat temale, kus kohal waremetes see kulla tünder seisab, ja kes teda hoiab. Kui ta seda näha on saanud, siis kästud teda koju minna ja kuni järgmise Neljapäewa õhtuni oodata. Siis pidada ta enne keskööd ilmapüksata ja püssiga, kelle hõbe kuul sees on, selle koha ligidale minema, kus kulla tünder oma hoidjaga nähtawale tuleb, ja sealt otse kulla hoidjale pihta laskma, aga selle juures ei tohi ta karta ega Jumala nime nimetada. Kui ta kolm Neljapäewa õhtut nõnda õnnelikult on kulla hoidja pihta lasknud, siis saada ta kulla tündri kätte. Aga kui ta selle wastu eksib, siis waob kulla tünder maa sisse ja üksgi ei saa teda enam kätte.
Järgmisel Neljapäewal teinud mees nõnda, ja warsti paistnud waremetst ühest kohast sinine tuli ja tünder kuldrahadega, kelle juures punase habemega hall sikk wahiks olnud. Warsti kadunud aga tuli ja kulla tünder kõige hoidjaga ära. - Teisel neljapäewal läinud peremees waremetesse sinna ligidale, kust talle kulla tündrit näidatud, ja jäänud ootama, kunni ta kõige hoidjaga nähtawale tuleb. Tüki aja ootamise järele hakanud ka sinine tuli põlema ja kulla tünder kerkinud nähtawale. Mees lasknud hõbe kuuliga sikule pihta, kui korraga tuli ära kustnud ja kulla tünder kõige hoidjaga suure kolinaga maa põhja kukkunud.
Kolmandal Neljapäewal olnud mees jälle platsis ja lasknud jälle sikku hõbe kuuliga, kus jälle tuli ära kustunud ja raha tünder kõige hoidjaga mürinal maa põhja läinud.
Neljandama päewa õhtul olnud mees õige aegsaste platsis. Warsti hakanud sinine tuli paistma ja kulla tünder tulnud oma koleda hoidjaga nähtawale. Olnud mehel küll hirm werist sikku nähes, aga ommeti sihtinud ta ja annud jälle paugu, mille järele tuli ära kustunud ja sikk hirmsa kisaga kulla tündri otsast metsa jooksnud. Kulla tünder jäänud aga ometi paigale. Kui mees kulla tündrit ilma hirmsa wahita enese ees näinud, jooksnud ta rõõmuga kohe sinna juure ja hüüdnud: "Waat! nüüd olen ma rikas mees! Jumal olgu selle kõige eest tänatud!" Nii pea, kui ta selle sõna ütelnud, wajunud kulla tünder suure kolinaga ja mürinaga maa alla ja mees jäänud lahtise suuga pealt wahtima. Siis tulnud küll meele, et ta keeldud sõna ütelnud, aga seda ei saanud enam tagasi wõtta. Teisel päewal otsinud ta küll ja kaewanud sealt maad, aga ei ole midagi leidnud. Kulla tünder on praegust seal alles.
J. Jung. Muinasaja teadus Eestlaste maal I (II) osa. Kogunud ja väljaandnud J. Jung Jurjewis, 1898. Tln., 2000
|
|
