 |
1841. a. registreeriti kindralkuberneri käsul Laiuse kihelkonna ja Laiuse valla kirjadesse mustlased. Kuigi suuremat osa mustlastest ei suudetud sundida alaliselt ühes kohas elama, sai Laiuse ometi sellest ajast nende peamiseks paiknemiskohaks Eestis ja Laiuse valda tunti rahvasuus kui "mustlaste valda".
Rahvasuu räägib, et mustlaste kogukond saanud siin alguse Karl XII mustlasorkestrist, kelle viimane pärast Laiusel veedetud talve siia maha jättis.
17. sajandil Eestisse ilmunud mustlased põhjustasid meile harjumatute elukommetega palju sekeldusi ning neid püüti korduvalt välja ajada esiti linnadest, hiljem kogu maalt. Kuid see ei õnnestunud ning oldi sunnitud minema teist teed: mustlasi püüti kinnistada teatud paikadesse, et nad elaksid koos talupoegadega ja oleksid nende valve all. 1841. a. koondati eestlaste hulgas rändlevad mustlased Laiuse kroonuvalla hingekirja. Tol korral kirja pandud mustlased kuulusid kuude sugukonda, kelle nimed olid Indus, Maddisson, Lama, Lakak, Guruni, Welberk. Nad, 44 inimest, toodi siia pooleldi tapi korras ning teised vallad hingasid kergendatult, et nad hulgustest lahti said. Kuid see ei tähendanud veel, et mustlased Laiusel paikseks oleksid jäänud. Osa neist jäigi rändlema, osa neist muutus aja jooksul poolpaikseteks. Laiusel oli nende peamiseks peatumiskohaks Raaduvere küla, kuid neid elas mujalgi Laiuse vallas, Tähkveres, Jõgeval ja selle ümbruses. Mitugi mustlasperekonda ehitas endale maja.
Enne II maailmasõda elas Laiusel 60 mustlast. Sõja ajal mõrvasid sakslased peaaegu kõik mustlased Eestis. Häving tabas ka Laiuse mustlasi. Teadaolevalt jäi neist ellu vaid üks.
|
|
