 |
Siniallikas
Laiuse kirikust õhtu poole seisab Laiuse mägi, mille lõunapoolset jagu Vilina mäeks kutsutakse. See mägi langeb õhtu poole järsku alla, kust koormatega väga vaene üles ja alla saada, sest tee käib just kõige kõrgemast kohast üle. Põhja, hommiku ja lõuna poole läheb ta pikkamisi laiemaks. Selle mäe peal on palju auke ja orge, mis on nõnda sügavad, et mõne seest kuivalgi suvel vesi sootuks ära ei kao. Vilina mäe peal on Kalevipoja säng.
Aukudest ehk lohkudest on iseäranis üks juba vanast ajast saadik kuulus. See org või lohk on peaaegu kolmenurgeline, 70 sülda pikk ja 50 lai. Praegu kasvab ta ümber väike lepik. Vihmasel ajal kiigub see väike sookene kui häll, kus midagi suuremat ei kasva kui sammal ja vähe jõhvikaid. Kesk sood on veeauk, mis peaaegu 3 jalga pikk ja 2 lai. Vesi on sinine, kust auk nime saanud, sest seda kutsustakse Siniallikaks.
Allikas oli vanasti ümberringi väga kuulus, sest võis rahvausu järgi vihma või põuda saata ja sellega viljaikaldust ja õnnistust anda. Oli põuaaeg, siis käisid teda kolm ühenimelist lesknaist jutluse ajal puhastamas ja laiali kiskumas. Igaühel pidi aga labidas, reha, konks, leivamurikas ja lauluraamat kaasas olema. Vihma ajal aeti allikas jälle kinni, ja kohe mõjus.
Kord kiskusid kolm leske Anne allika väga lahti, ja vihm läks varsti liiale. Naistel oli vana valu taga, sest igamees tahtis neid selle eest nuhelda. Teine kord tulid jälle kolm naist kaugelt allikat puhastama, aga kui nad Sootaga kõrtsi juurde said, tuli rahvas kirikust välja ja nende teekond oli asjata.
Räägitakse ka veel, et kolm ühenimelist leskmeest allikat on võinud puhastada. Kord katsusid need allikat puhastada. Et nad aga enne kirikut sinna said, pidid nad Sootaga kõrtsis parajat aega ootama, kus nad ülearu napsi võtsid ja jutluseaja mööda lasksid minna.
Kord tahtis rahvas Siniallika sügavust mõõta. Nad sõlmisid selleks mitu pikka köit kokku, panid kivi otsa ja lasksid alla. Aga kui köis välja tõmmati, ei olnud kivi enam otsas. Nüüd lasksid nad kividega täidetud paja alla, aga välja tõmmates nägid ehmatades köie otsas paja asemel verist oinapead. (Mõned ütlevad vasika-, teised jälle inimesepea.) Nad tahtsid veel kolmat korda katsuda, aga siis hüüti allikast: "Kui te veel lasete, siis langete kõik ise alla." Allika sügavus jäi teadmata.
J. M. Eisen. Esivanemate varandus. Sinisukk, 2000
|
|
