 |
Uulu mõisa mereäärses männikus on sagedaste kääbaste sarnatsid, kuhjalawa suurusid mulla künkaid leida. Liiwlastel, kelle eluase wanaste Pernust kunni Düüna jõeni oli, oli see kombe, et nemad omad surnud maa peale maha panid ja siis mulla kuhjad neile peale kaewasid ja kandsid, ehk nad põletasid omad surnud ära ja panid nende tuha ja muud asjad mulla kuhja sisse. - Uulu männikus näikse eelnimetatud kuhjad niisamma sugused olema, aga neid kaewates tuleb õiete palju puusüsi wälja millest arwata, et need ehk wanad süte põletamise kuhjad on. Et minul mitte palju aega ei olnud, neid rohkeste läbi katsuda, mille järeldusel ehk ka surnute luid sealt seest oleks leidnud, sellepärast ei wõi ma kindlaks tunnistada, kumba otstarbeks need kuhja asemed seal on.
- (Veel on) Kalme Uulu männikus, mõisa kohal mere kalda ligidal, kus palju põletatud ja põletamata inimeste luid maapinnast leida on. Ka olla seal ümberkaudu haudu, kuhu terwed surnud on maha maetud. Sealt olla ka rahasid leitud, mis wist ohwriks sinna peale on wisatud.
Kabeli ase. - Rahwa jutu järele olnud seal ligidal ka üks kabel, kellel kuld kala lipuks otsas olnud. Kui selle nina mere poole seisnud, siis läinud rahwas meresse kalu püüdma, milll head saaki saadud. - Selle kabeli juures olla aga üks tõotus olnud, et kui 7 wenda korraga kirikusse lähwad, et kirik siis ära wajuda. Lugu juhtunud ka nii, et 7 wenda korraga kirikusse läinud ja kirik ära wajunud.
J. Jung. Muinasaja teadus Eestlaste maal I (II) osa. Kogunud ja väljaandnud J. Jung Jurjewis, 1898. Tln., 2000
|
|
