 |
780 aastat vanale linnale lisavad kummitused aja hõngu.
Otse Katariina kiriku kõrval asub väike kahekorruseline elumaja, mille teise korruse korterit külastab must munk. Ta ilmub välja keskööl, küünal käes, käib edasi-tagasi ja õhkab õnnetult. Nii kestab see umbes tund aega. Tegemist on healoomulise kummitusega. Kui pärast sõda oli korteritega raskusi, elas selles toas ema tütrega. Poolteise aasta jooksul ei juhtunud midagi halba. Kui tekkis võimalus teine korter saada, kolisid nad siiski ära. Ei meeldinud, et võõras inimene kõnnib nende toas. Hiljem on seal elanud inimestest mõned munka näinud, teised tajunud tema kohalviibimist.
Ka äriteenjate majja on leidnud ulualuse heatahtlik ja iseäranis lõbus kummitus. Paneb näiteks koristaja õhtul ämbri maha ja pühib seintelt tolmu, aga leiab hiljem pange ülemiselt korruselt. Vahel ei lähe selles majas hommikul ükski arvuti tööle. Siis peab ütlema:”Ole hea poiss, lõpeta jama”, ning arvutid hakkavad taas funktsioneerima. Ilmselt mängis kummitus öösel arvutitega.
Kunstide Majas kummitavad muusikasõbralikud vaimud. Olgu öeldud, et tegemist on väga vana hoonega. Kui üks flöödimängija jäi õhtul üksi harjutama, liitus temaga äkki terve nähtamatu orkester. Flöödimängija lahkus hirmuga, kuid orkester jäi edasi mängima.
Kunagi Port Arturi hoone, kus nüüd on moodne kaubamaja, ehitati endise Rootsi surnuaia kohale. Seal kummitasid juba vana maja ajal lõbusad rootslased. Päeval oli kõik normaalne, jäi aga õhtul keegi kauemaks tööle, kuulis kõrvalruumides peokära - muusikat, tantsu, pokaalide kõlinat. Mindi vaatama, oli vaikus majas.
Rüütli 21 asuvas Heliose baaris käivad kummitused öösiti kohvi joomas. Kunagi oli selles vanas hoones hullumaja ning sõjaeelse Eesti Vabariigi aegu tapeti seal salapäraselt pastor ja halastajaõde. Üks sensitiiv püüdis öiseid külalisi minema peletada, kuid see ei läinud korda.
Kesklinna silla juures, toidukauplusega ühes majas, torni all elutseb Pärnu võikaim kummitus. See on üks saksa vanamutt. Kui sõja ajal juute hukati, viis see mutt juudi lastele mürgitatud kohvi. Nüüd ei saa ta hing hauas rahu. Ta ilmub sinna tuppa täpselt keskööl, koerake kaenlas. Kui keegi magab, seisab ta voodi kõrval ja vahib üksisilmi magajale otsa. Kuigi tegu on mugava majaga, ei jäänud sellesse korterisse ükski perekond pidama. Üks vene lendur arvas, et võiks proovida - tema ei kartnud elusaidki sakslasi, ammugi siis nende vaime. Läks sinna korterisse, sulges kõvasti kõik uksed ja aknad, pani relva pea alla ning heitis magama. Enne koputas seinad läbi, et ei oleks mingit salaust. Keskööl nägi korraga, et mutt koerakesega seisis ta voodi kõrval. Ropendas siis südamest ja laskis püstoli kuju pihta tühjaks. Laipa maha ei jäänud, viirastus haihtus. Mõtles veel natuke magada, aga kummitus oli uuesti kohal. Selle peale jäi üle vaid põgeneda ja tuba olevat tänini tühi.
Linna kuulsaim kummitustemaja asub Nikolai ja Pika tänava nurgal. Sellesse paika ehitati 13.-14. sajandil kirik, mis sai meremeeste kaitsepühaku, Püha Nicolause auks nimeks Nikolai kirik. Pärast viimast sõda jäid hoonest alles vaid varemed ja need lasti 1954. a. õhku. Rusude alt tuli välja palju inimluid. Need olid kirikusse maetud sakslased, kelle bareljeefidega hauaplaadid veeti prügimäele. Hinged ei saa ometi rahu. Kesköösiti kostab näiteks koputusi 3. korruse aknale või uksele. Kui minna vaatama, kuuldub lahkuvate sammude kaja. Samas majas avanevad lukustatud ja riivistatud uksed-aknad iseenesest. Akende taga kostab ohkeid ja nuukseid. Endise altari kohal mängib kirikupühadel orel. Suurte pühade ajal löövad ka olematud kirikukellad. Juba mitukümmend aastat on majas pidevalt mõni korter tühi. Alles hiljuti taheti üht sellist poolmuidu ära müüa, aga ostjat ei leidunud.
Neid kummitusjutte võib uskuda või mitte, aga kes teab …
|
|
